Sosistav Torm

10.

Imekombel oli oktoober kiiresti kohale jõudnud. Soojast suvepäevast võisime nüüd ainult unistada. Lehed olid sügisevärvi läinud ja õhk läks iga päevaga jahedamaks.

"Ma vihkan sügist."ütles Vanessa, kui reede õhtul ühika poole kõndisime. Tüdruk tõmbas oma teksatagi endale rohkem ümber.

"Kahjuks on see mööda pääsmatu."

"Just."

"Muide, ma pean täna minema Dawsoni juurde."ütlesin Nessale, kes mulle selle peale muigas.

"Ah et Dawsoni juurde."

"Kuule, meie vahel pole midagi."vastasin ma kohe.

"Jajah, muidugi."

"Me oleme lihtsalt kooli -ja töökaaslased."

"Sa pead minuga nõustuma, et teie sõprus on veel lähedasemaks muutunud."

"Ma ei tunnista midagi. Me oleme lihtsalt head sõbrad."

Vanessa ei vastanud enam midagi, mis oli minu jaoks hea. Minu ja Dawsoni pole midagi olnud, ainult töö juures oleme üksteisega süütult flirtinud. Lihtsalt selleks, et tööpäeva kuidagi lõbusamaks muuta. Ma ei arvanud sellest mitte midagi.

Kui juba ühikas istusin, võtsin telefoni ja helistasin poisile. Dawson võttis kohe peale teist kutsungit vastu.

"Hei. Ma pidin sulle helistama, kui mul tunnid läbi on."ütlesin ma.

"Jah, ma tulen sulle ühika ette järgi."

"Olgu. Ma tulen alla."ütlesin ma ja lõpetasin kõne. Viskasin omale kotti vajalikud asjad.

"Lõbutse, kullake!"hüüdis Nessa mulle järgi. Näitasin tüdrukule keskmist sõrme, mille peale ta turtsatas.

Ütlesin valvelaua tädile, et lähen paariks tunniks ära ning ei tea, millal tagasi tulen. Tädike vaid noogutas mu jutu peale, ta oli raamatusse süvenenud.
Dawsoni must Range Rover ootas mind juba parklas.

"Tšau."sõnasin tervituseks.

"Tore sind ka näha."vastas ta ja hakkas sõitma.

"Kuidas koolipäev möödus?"küsisin ma, püüdes kuidagi vestlust alustada.

"Ilma sinuta ikka väga igavalt."ütles Dawson sarkastiliselt.

Muigasin. "Nii armas, et sa mind igatsed."

"Sa mind ei igatsenudki?"

"Mitte eriti."

"Kahju. Mina, tola, juba lootsin."

"Lootus on lollide lohutus."

"Sina oskad ikka meil puid alla panna."

"Olen parimatelt õppinud."

Peatusime lõpuks ühe kortermaja ees. See oli üsna korralik kortermaja, võiks öelda, et paar aastat tagasi valminud. Dawson elas korteris number 55 ja sinna me suundusimegi.

Ta korter oli pisike, kuid korralik ja hubane. Muud polnud talle vaja nagu poiss ise pärast seletas.

"Miks sa ühikas ei taha elada?"uurisin ma, kui elutoas istusime.

"Ma ei teagi. Tahtsin tol ajal üksi elamist, ühikas ei tule see kõne allagi."

"Õigus."

"Sa kohvi, teed või midagi süüa soovid?"

"Ei, ära hakka vaeva nägema."

"Olgu. Lao siis oma küsimused lagedale."

"Kohe, ma otsin oma märkmiku ja diktofoni välja."

Intervjuuga läks meil aega umbes tunnike, peale seda pakkisin asjad taas kokku.

"Emily, kas sa siia ei taha jääda?"uuris Dawson ja vaatasin teda üllatunult.

"Miks sa tahad, et ma siia jään?"

"Vaatame koos filmi, räägime juttu."

"Hea küll, ma võtan su pakkumise vastu."

Kutt naeratas. "Väga hea. Tunne end mugavalt."

Dawson lubas mul filmi valida, tema aga läks popkorni tegema. Võtsin netflixi lahti ja valisin filmiks „Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud” ja lootsin, et see võiks talle meeldida.
Dawson tuli tagasi suure popkorni kausi ja siidritega.

"Kas on hea mõte juua?"küsisin ma.

"Ma kutsun sulle pärast takso, kui sa sellepärast muretsed."vastas poiss.

"Kui sa nii ütled."

Panin filmi käima ja sättisin end mugavamalt istuma. Peale kolme siidri joomist hakkas meil mõlemal lõbusam, tegime üksteise kohta lolle nalju ja vahepeal unustasime täielikult filmi vaatasime.

"Sa oled ilus, Em."sosistas Dawson ühel hetkel, lükates samal ajal mu juuksesalku kõrva taha.

"Ah, lõpeta ära."ütlesin ma naerdes.

"Tõsiselt, Emily."

"Me oleme natuke purjus ja ajame lolli juttu."vastasin ma.

Dawson ei vastanud enam midagi, vaid kummardus mulle lähemale ja suudles mind. See tuli mulle alguses üllatusena, kuid ma ei lükanud teda eemale, vaid suudlesin teda vastu.