Sosistav Torm

21.

Õhtul kell viis sain siiski Dawsoniga kokku. Ta sai aru, et midagi on valesti, kuid ma ei tahtnud sellest rääkida. Ma ei tahtnud, et see kuidagi meie koos veedetud aega rikuks.

"Kas midagi juhtus vahepeal?"uuris Dawson. Olime paar minutit sõitnud ja üritasin juttu mujale viia.

"Kõik on hästi."

"Ei ole. Sa ju saad mind usaldada."

"See pole üldse nii oluline."

"Emily, palun räägi."

Ohkasin. "Kui sa mind koolimaja ees suudlesid, siis... Edward nägi seda."

"Nii?"

"Ta tormas minema, ma läksin talle järele."

"Miks sa talle järele läksid?"

"Sest ta oli nii pettunud ja... Ma tundsin, et pean temaga rääkima. Ta ütles, et lepib ainult meie vahelise sõprusega."

"Siis peaks ju kõik hästi olema."

"Ma ei tea. Ma ei taha, et ta minu peale pahane oleks, aga samas ma saan aru sellest."

"Kuule, kõik läheb hästi. Ma olen mõelnud, et võib-olla ma peaksin tõesti tema ees vabandama. Selle korra eest."

"See oleks sinust kena."

"Teeme nii."

Mõne tunni pärast jõudsime linnast välja suurele suvalisele platsile, kus Dawson koos poistega on hakanud võistlusi pidama.

"On need kiirendusvõistlused ikka hea mõte?"küsisin ma.

"Ära muretse. Tahad äkki minuga kaasa sõita?"

"Ma veel mõtlen selle peale."vastasin ma ja astusin autost välja.

Platsi peal ootas meid viis kutti. Kellel oli kaasas uhke auto, kellel motikas. Tundsin end alguses võõrana, ma ei tahtnud poiste lõbusat aega segada, kuid tegelikult tutvudes olid nad toredad poisid.

Kohal olid Brandon, Dawsoni parim sõber, Charlie, Joseph, Liam ja Wyatt. Neil ei olnud sellest midagi, et ma seal olin.

"Kutid, kes esimestena võistlema lähevad?"küsis Joseph.

Otsustati, et esimestena võistlevad Charlie ja Brandon. Dawson vilistas Brandonile.

"Minu parim sõber paneb võidu kinni."ütles Dawson.

Brandon seekord siiski võitu kinni ei pannud. Lõpuks oli aeg Dawsoni ja Josephi võidusõiduks. Dawson istus Charlie mootorratta selga.

"Oled sa ikka kindel, et kiirendamine on hea mõte? Mis siis, kui sinuga midagi juhtub?"küsisin ma. Tundsin tema pärast tõsist muret.

"Minuga on kõik hästi. Ma olen seda varemgi teinud."

Dawson istus mootorratta selga ning enne sõitu jätsin ta põsele ühe suudluse. Dawson naeratas ja pani kiivri pähe. Vähemalt oli tal turvaline.
Selle ringi võitis Dawson ning mul oli tunne, et Josephile ei meeldi sugugi kaotada.
Poisid tegid nii mitu ringi ja hiljem sõitsime Dawsoni poole.

"Miks sa üldse hakkasid kiirendamisega tegelema?"uurisin ma kui hiljem tema juures voodil istusime. Lamasime voodil ja olime üksteise kaisus, see polnud midagi enamat.

"See on pikem jutt."lausus ta, suudeldes samal ajal õrnalt mu sõrmi.

"Mul on aega küll."

Dawson ohkas. "Olgu."

Ta jutustas loo endast ja oma vennast, kes suri hiljuti mootorratta õnnetuses. Ta rääkis emast, kes ei suuda kuidagi ennast kokku võtta ega eluga edasi minna. Ka Dawsonil on raske, kuid ta ema lihtsalt langes sügavamsse leina.

"Ma tean, et võibolla on kiirendamine loll tegu. Eriti mootorratta seljas, aga ma ei saa sinna midagi parata. See aitab kuidagi mõtteid eemale viia. Kui ma kiirendan, siis ma keskendun ainult ühele asjale. Igapäeva elus mõtlen ma nii paljudele asjadele, et ma ei suuda enam oma mõtteid kontrollida."

Mul hakkas sellest poisist kahju, kes mind hoidis. Dawsoniga esimest korda kohtudes oli ta nii enesekindel, kuid nüüd enam eriti mitte.

"Ma olen kindel, et kõik saab ikkagi korda. Sa pead ainult uskuma. Aitäh, et sa rääkisid mulle."

"Ma usaldan sind."

Naeratasin. "Seda on tore kuulda."

"Kas sa tahaksid... Täna ööseks siia jääda?"uuris ta.

"Ma ei tea."

"Ma ei tahaks täna öösel üksi magada."

Poiss tegi oma kutsikasilmi, mille peale ma muigasin. Mulle meeldis temaga koos olla ja ma ei saanud siiski talle ära öelda.

"Hea küll, täna saab su soov täidetud."ütlesin ma ja pugesin talle rohkem lähemale.

Olime mõlemad päevast väsinud. Ta suudles mind pealaele ning mõlemad vajusime unenägudeta unne.