Sosistav Torm

19.

Dawson

"Ou, kas täna kiirendusvõistlusele lähme?"küsis Brandon.

"Muidugi. Sa tead, kuidas ma sellesse suhtun."

Kui olime oma kambaga ülikooli sisse saanud, otsustasime, et nädalavahetuseti ja ka mõnikord peale kooli lähme kiirendama. See oli minu jaoks adrenaliinilaks. See võis kõik kodused mured eemale.

"Väga hea. Ma tulen motikaga."lausus Brandon.

"Noh, ega sul muud varianti hetkel pole."vastasin, visates suitsu samal ajal prügikasti.

"Kuidas su emal läheb?"uuris Brandon, viies jutu mujale.

Mulle meeldis Brandoni juures see, et ta küsis alati teistelt, kuidas neil läheb. Teda tõesti huvitas see, mitte nii nagu teisi, kes lihtsalt küsivad jutu järguks.

"Endiselt. Ta vahepeal helistab mulle ja ma saan aru, et ta on nutnud."

"Kahju, et ma ei suutnud teda veenda."ütles Brandon.

"Ma mõtlen midagi välja. See ei saa nii jätkuda."

"Muide, sind nähti eile Emilyga."

Muigasin. "Ja mida te siis asjast arvate?"

"Ta tundub kena noor neiu."

"Ta on rohkem kui kena."

"Räägid lähemalt?"

Emily

Esmaspäev saabus taas sellega, et suutsime mõlemad sisse magada. Kuulsime koputust oma uksele, mis tähendas, et ühikavalvur oli meid üles ajama tulnud.

"Nessa, ärka üles, me oleme sisse maganud."ütlesin ma ja viskasin tüdrukut padjaga.

"Jäta mind rahule."pomises ta.

"Nessa!"

Viskasin tüdrukut veel ühe oma padjaga, mille peale ta lõpuks üles ärkas.
Samal ajal kui üritasin ennast riidesse panna, sain sõnumi. Naeratasin, kui avastasin, et see on Dawsonilt.

Ma loodan, et sul tuleb täna hea päev. - Dawson

Saatsin talle sõnumi vastu. Kirjutasin, et hommik oli küll veidike nihu läinud, kuid lootsin, et päeva peale läheb paremaks.

"Mida sa muigad?"küsis Vanessa.

"Dawson saatis sõnumi ja soovis ilusat päeva."vastasin ma.

"Tüdruk, sa oled ikka armunud."ütles Vanessa mind vaadates.

"Ära seleta, pane ennast riidesse. Muidu tuleb ühika tädike jälle ukse peale koputama."

Pöörasin tüdrukule selja, kuid naeratasin. Küllap oli Vanessal õigus: ma olengi armunud, kuid see oli ainult hea tunne.