Sosistav Torm

6.

Järgmise nädala reede õhtu veetsin taas kohvikus. Reede õhtu kohta oli kohvikus üllatavalt vähe rahvast. Seekord oli keegi tahtnud ühikas pidu teha, kuid ütlesin sellele peole ära. Ma ei tahtnud, et pärast tuleks mingid jamad.

"Meeldiv sind taas näha."kuulsin ma tuttavat häält.

Vaatasin otsa Edwardile, kelle ühes käes oli kohvitops ja teises käes oli tal joonistusplokk ning pinal.

"Tere,"vastasin. "Sind on ka hea meel näha."

"Kas ma tohin sinu seltsi istuda?"

"Muidugi. Seltsis ongi toredam."

Poiss naeratas, pani asjad lauale ja istus mu vastu.

"Miks sa ühikas peol ei ole?"uuris Edward, võttes samal ajal lonksu oma topsist.

"Ah, tead, eelmine reede käisin peol ja see ei lõppenud kuigi hästi. Pealegi, kui see kutt peaks peoga vahele jääma, siis ma ei taha endale pahandusi kaela."

"Tark mõte."

"Aga sina? Sa elad muidu ühikas?"

"Ma elan tegelikult siin samas linnas. Ma üürisin omale ülikooli ajaks korteri. Ma olen rohkem selline üksik hing."

"Või nii. Millegipärast arvasin mina, et sa just ei ole üksik hing."

Poiss muigas. "Mul on siis järelikult mitte üksiku hinge mängimine hästi välja tulnud."

Muigasin samuti. Ma rääkisin temaga alles teist korda, aga ma tundsin kui hea ja kerge oli temaga suhelda.

"Kas sa joonistad?"uurisin ma, vihjates poisi joonistusplokile.

"Hobi korras."

"Tohin ma neid vaadata?"

"Lase käia."ütles poiss ja ulatas mulle oma ploki.

Lappasin ta joonistusplokki ning sain aru, kui hea joonistaja ta oli. Ta joonistas loodust, inimesi, loomi ja palju muud. Iga detail oli perfektne.

"Sa oled suurepärane, Edward."kiitsin ma poissi, ikka veel lehti lapates.

"Mu isa oli ka kunstnik. Võibolla temalt olen ande pärinud."

"Kindlasti. Mina oskan ainult kriipsujuksi joonistada, kui hästi läheb."

Poiss naeris. Kui talle joonistusploki tagasi ulatasin, puutusid meie käed hetkeks kokku. Tõmbusime mõlemad kohmetunult teineteisest eemale.

"Pimedaks hakkab minema."märkisin ma.

"Ma võin su ühikasse saata, kui sa soovid."pakkus Edward.

"See oleks sinust kena."

Jõime oma topsid tühjaks, panime joped selga, võtsime oma asjad ja seadsime ennast minekule.
Poiss rääkis mulle tee peal palju naljalugusid, mis oli tema ja ta sõpradega juhtunud.

"Teil on ikka põnev elu olnud."kommenteerisin ma, jäädes samal ajal ühika välisukse ette seisma.

"Just. Me oleme palju pättusi teinud, aga ma ei kahetse."

"Aitäh, et sa mind ühikasse saatsid."tänasin ma.

"Võta heaks. Äkki näeme veel."

"Kindlasti."

Ühika tuba oli tühi, kui ma sinna jõudsin. Jopet seljast võttes kukkus taskust välja väike paber. Korjasin selle maast üles.

Helista mulle mõnikord. -E

Sõnumi alla oli jäetud telefoninumber. Millal oli poiss selle mulle taskusse jõudnud sokutada? Panin paberi oma raamatu vahele järjehoidjaks ning istusin naeratades voodile.