Sosistav Torm

12.

"Hei, Emily!"

Väljusin just raamatukogust, kus ma lõpetasin minu ja Dawsoni intervjuud, kui kuulsin kuidas keegi mind hüüdis. Pöörasin end ümber ja nägin Edwardit. Tal oli käes joonistusplokk.

"Tšau."vastasin ma naeratades.

"Me pole ammu näinud. Ma olen sinu peale mõelnud."

"Jah, tõesti. Ma hakkasin tööl ka käima nagu sa tead."

"Arusaadav. Me võiks kohvikusse minna. Kui sul aega on."

"See oleks tegelikult tore mõte. Lähme võtame garderoobist joped."

"Sul on õigus. Haigeks küll ei tahaks jääda."

Kui olime garderoobist joped saanud ja need selga pannud, läksime välja, kus kallas ikka mõnusalt vihma. Panin kapuutsi pähe ja väristasin õlgu.

"Sa vist eriti vihma ei naudi."märkis Edward.

"Mitte eriti. Mulle küll meeldib selline vihmane ilm, kus saab toas istuda ja teki all istudes kakaod juua, aga siiski."

"Muide, kuidas sul tööl läheb?"uuris Edward.

"Hästi. Palga üle ei saa kurta."

"Ma olen ka mõelnud, et peaks töö otsima."

"Kui sa arvad, et sa vajad seda, siis miks mitte."

Kohvikus ei olnud taas väga palju rahvast. Edward tahtis mulle välja teha, millest ma keeldusin. Ma ei tahtnud, et ta oma raha minu peale kulutab ja nii ma talle ka ütlesin. Edward ohkas, kuid võttis mind lõpuks kuulda.

Istusime kõige vaiksemasse nurka, diivanite peale. Mina olin tellinud keskmise kakao ja juustukoogi. Edward oli võtnud piparmündi tee ja tiramisu koogi.

"Oled sa uusi asju maalinud või joonistanud?"uurisin ma, võttes samal ajal koogist ampsu.

"Olen."vastas ta.

"Tohin ma vaadata?"

Edward otsis oma seljakotist ploki välja ja ulatas mulle. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus või ei tahtnud poiss mulle neid näidata.

Ta oli joonistanud ilusat tormist mereranda, käsikäes jalutavat paari ja viimasel lehel nägin ennast. Pildil oli Edward joonistanud mind selles samas kohvikus, istusin akna all, mul oli käes kohvitass ja ma naeratasin.

"Sa oled mind joonistanud."ütlesin ma üllatunult.

"Jah. Kas sulle meeldib?"

"Muidugi meeldib."

Ulatasin poisile ploki tagasi. Ma ei osanud rohkem midagi öelda, seega jõin kakaod.

Ühel hetkel saabus kohvikusse aga minu  üllatuseks Dawson. Tal oli kaasas kaks kutti, ilmselt tema sõbrad, keda ma pole kohanud.

"Kõik korras?"küsis Edward.

"Jah, lihtsalt nägin sõpra."vastasin ma.

Lühikeseks hetkeks minu ja Dawsoni pilgud kohtusid. Tundus, et kutile ei meeldinud, et olin seal Edwardiga, kuid ega mind ei huvitanud. Me oleme kõigest sõbrad, eks?

Vestlesime Edwardiga veel paar tundi ja siis saatis poiss mind taas ühika juurde. Vahepeal oli hullem vihm järgi jäänud, sadas kõigest seenevihma.

"Mul oli sinuga taas tore."lausus poiss.

"Mul ka."

Edward kummardus, et mind kallistada. Ta oli minust tükk maad pikem.

"Näeme äkki homme!"

"Näeme!"