Sosistav Torm

5.

Ärkasin peojärgsel hommikul ühes voodis ja mul polnud õrna aimugi, kuidas ma sinna sattusin. Vaatasin enda kõrvale ja see koht oli õnneks tühi.

"Noh, hommik, unimüts."

Dawson seisis ukse juures ja vaatas mind muiates. Ma olin segaduses.

"Mis toimub? Kuidas ma siia sain?"uurisin ma. Mu pea natuke valutas, kuid õnneks mitte hullusti.

"Aitasin su sõbranna Vanessaga sind siia vedada."seletas poiss.

"Miks ma sellest midagi ei mäleta?"

"Ütleme nii et sa olid otsustanud vahepeal veel natuke pidutseda."vastas Dawson.

"Okei, mul on päriselt piinlik. Muide, kus on Vanessa ja Marissa?"

"Nad läksid kõrval olevasse väiksemasse majja magama."

"Pagan küll. Ma tõesti ei tahtnud nii palju juua..."

"Emily, chill. Kõik on okei."

"Ma teen ennast korda ja tulen alla."

Dawson noogutas ja jättis mu taas üksi. Ohkasin, ajasin ennast voodist välja ning panin ennast riidesse. Leidsin öökapi pealt oma käekoti, mille seest leidsin kammi ja tegin ka juuksed korda.

"Kas sa kohvi soovid?"uuris Dawson, kui kööki jõudsin.

"Kui sa lahkelt pakud."vastasin ma, istudes laua taha.

Köök oli nii korda tehtud nagu poleks siin üldse mingit pidu toimunudki. Heitsin pilgu ka elutuppa ja ka seal oli kõik korras.

"Sa koristasid kõik toad ära?"uurisin ma poisilt.

"Koos Laraga, kes hommikul ka üles tõusis. Meil ei olnud und, kõik peolised olid ka läinud ja Maksim oli magama jäänud. Soovid sa piima või suhkrut ka?"

"Piima, palun."

Poiss ulatas mulle tassi ja piima, tänasin teda. Ma ei teadnud, miks ta minuga nii lahkelt käitus, kuid mulle meeldis see. Esimesel päeval tundus ta mulle hoopis teistsugune inimene.

"Mis sul esimesel koolipäeval juhtus, et sa minuga nii... Tõre olid?"küsisin ma.

"Meil on perekonnas mõned probleemid ja see kõik hakkas mulle üle jõu käima."

"Soovid sa sellest äkki rääkida?"

"Ei."vastas ta kiiresti, muutudes kuidagi tõrelevaks.

"Olgu, saan aru. Ma olen ju lihtsalt suvaline uus tüdruk, kellele sa ei pea midagi rääkima."

Poiss ei öelnud rohkem midagi. Ta muutus natuke kinnisemaks, kuid ma sain temast aru.

Mingil hetkel liitusid meiega Vanessa ja Marissa. Ka nemad jõid tassi kohvi, Marissa tellis meile jälle takso ning sõitsime tagasi ühikasse. Vähemalt oli laupäev ja ma sain ennast välja puhata.

***

Esmaspäeva hommik algas mul uniselt. Laupäeva veetsime ühikas puhates, kuid pühapäeval käisime taas väljas. Tegelikult tutvusime lihtsalt linnaga ja käisime väljas söömas. Ka Marissa liitus meiega ja tal oli veel kaasas oma toakaaslane Victoria.

"Ma kohe üldse ei jaksa."pomises Vanessa, samal ajal kobades oma telefoni järel, mis tal maas helises.

"Mina ka mitte. Oleksin pidnud pühapäeva ka ühikas veetma."pomisesin ma.

Pika vingumise peale suutsime ennast voodist siiski üles ajada. Tegime ennast korda ja sõime köögis hommikust.

Tol päeval ei näinud ma kooli peal mitte kordagi Dawsonit, kuigi üks tund oli meil taas teise kursusega koos.

Kuna Vanessal oli rohkem tunde kui minul, otsustasin minna kohvikusse ja seal natuke aega veeta. Mulle meeldis kohvikutes käia, kohvi või kakaod juua ning lugeda.

"Vabandust, sinu pinal kukkus kotist välja."

Tõstsin oma pilgu raamatust ja nägin enda ees poissi, kes tõesti hoidis mu pinalit. Naeratasin.

"Oh, aitäh. Ma ei pannud ise tähelegi. Küllap see kukkus maha, kui ma kakaod tellisin."

"Ma seisin enne sinu taga ja nägin. Mina olen muide Edward."

"Emily."

"Meeldiv tutvuda."ütles poiss naeratades. Ta naeratus oli nii soe, et ma ei saanud muud teha, kui talle vastu naeratada.