Sosistav Torm

22.

Ärkasin hommikul kardinate vahelt piiluvate päikesekiirte peale. Ma ei teadnud, mis kell oli, kuid ega see polnudki tähtis. Dawson oli minu kõrvalt kadunud.

"Sa oled üleval."ütles Dawson naeratades. Ta seisis uksepiida vastas ning ta käes oli kohvitass.

"Hommik."vastasin ma.

"Tegin sulle kohvi. Pannkoogid ootavad ka köögis."lausus kutt, ulatades mulle kohvi.

Tõusin istuma, võtsin kohvitassi tänades vastu ning suudlesin teda põsele. Dawson vaatas mind kummaliselt.

"Mis on?"küsisin ma.

"Nii väike suudlus oligi?"

"Palun vabandust, ahnepäits."ütlesin ma, kuid suudlesin teda siiski.

"Mina ja ahnepäits?"

Kehitasin õlgu. "Natukene."

Dawson muigas. "Mis iganes. Ma ootan sind sööma."

"Kohe tulen."

Dawson jättis mu taas üksi. Jõin kohvi ja vaatasin Dawsoni toas ringi. See oli tavaline magamistuba: suur ja lai voodi, kus ma istusin, voodi vastas oli riidekapp ning voodi kõrval oli kummut. Kummuti peal oli pilt Dawsonist koos ühe poisi ja naisega. Ilmselt olid need tema vend ja ema. Mida rohkem seda pilti vaatasin, seda rohkem sain aru, et Dawson oli väga oma ema moodi. Vend oli ilmselt tema kaksik. Nad olid pildil täpselt ühesugused.

Jõin oma kohvitassi tühjaks, ajasin end lõpuks voodist püsti ning üritasin peegli ees oma sassis soengut korda teha. See ei õnnestunud, seega lõpuks loobusin ja panin juuksed lihtsalt krunni.

"Mulle meeldib su sassis olek."kommenteeris Dawson, kui köögi laua taha istusin.

"Pole just mu kõige parem välimus."vastasin.

"Sa näed igal ajal armas välja."

"Meelitaja."

"Siin on su pannkoogid koos maasikamoosiga."lausus Dawson, ulatades mulle taldriku.

"Hmm, lõhnab imehästi."

Me ei rääkinud hommikusöögi ajal palju, kuid meie pilgud ütlesid nii mõndagi. Mul oli üks väga tore laupäeva hommik. Ausalt öeldes ei tahtnud ma tema juurest lahkuda.

Hiljem istusime rõdul väikse kohvilaua taga ning jõime mõlemad oma teist kohvi. Päike paitas mõnusalt nägu.

"Kui sa vaid teaksid kui ilus sa välja näed."ütles Dawson vaikselt.

Naeratasin. "Dawson, sa..."

"Tõsiselt, Emily."

Ma ainult naeratasin Dawsonile kohvi tassi tagant. Ma ei olnud mitte kunagi komplimentide vastuvõtmises hea olnud.

Järsku helises poisi telefon ja nägin ekraanil, et poisile helistas tema ema.

"Võta vastu."ütlesin ma.

"Sul pole midagi selle vastu?"

"Ei, ole nüüd."

Dawson läks elutuppa emaga rääkima. Nad ei rääkinud kuigi kaua. Mõne hetke pärast tuli poiss rõdule tagasi.

"Kuidas su emal läheb?"küsisin.

"Nagu alati."vastas poiss ohates.

"Kõik saab korda. Usu mind."

"Ma tahaks uskuda, aga... Ma ei tea."

"Oled sa temaga päris põhjalikult sellest rääkinud?"

"Muidugi. Isegi Brandon on üritanud, aga see ka ei toiminud."

Läksin ja istusin poisi sülle. Tahtsin teda kuidagi lohutada, muud moodi ma seda ei osanud.

"Tead, ärme keskendu enam minu asjadele, eks? Ma tahan, et meil oleks tore koos olla, enne kui sa ühikasse tagasi lähed."

"Arvad?"

"Jah. Sa ju ei taha kogu aeg kurbadele asjadele keskenduda?"

"Sa oled mulle lihtsalt väga kallis, Dawson, ja ma tahtsin sind lohutada."

"Sina oled mulle ka kallis, Emily."sosistas poiss. Pugesin talle rohkem kaissu ja jäin tema südametukseid kuulama.