Sosistav Torm

16.

Teisipäeval nägin kooli koridoris Edwardit. Ta istus aknalaual ning joonistas midagi oma plokki.

"Hei, Edward."ütlesin ma vaikselt.

Poiss tõstis pea ja naeratas. "Hei."

Panin tähele, et ta huuled olid ikka natuke katki, kuid õnneks ei olnud see mitte midagi hullu.

"Kuidas sul läheb? Me pole näinud pärast seda intsidenti."

"Normaalselt. Pole Dawsoni otsa õnneks sattunud."ütles ta, veidike muiates.

"Kuidas su huuled on?"

"Hästi."

"Mul on kahju, et Dawson sind lõi."

"Sina ei pea tema tegude eest vabandama."

"Jah, aga ikkagi."

"Kõik on korras, Emily."

Naeratasin. Istusin ta kõrvale aknalauale ning uurisin ta joonistust.
Ta joonistas metsa, kuid see polnud täielikult valmis.

"Ma ikka imestan su ande üle."ütlesin ma poisile.

Edward vaid naeratas vastuseks. Mul oli hea meel, et saime pärast intsidenti normaalselt suhelda. Ma arvasin, et äkki Edward ei taha minuga tegemist teha. Kuid see oli täiesti vale arvamus.

"Ma vist peaksin minema hakkama. Mul hakkab kohe järgmine tund."laususin ma, hüpates aknalaualt maha.

"Tore oli sind näha."sõnas poiss.

"Sind ka. Mul on hea meel, et sa tahad ikka veel minuga tegemist teha."

"Emily, see ju polnud sinu süü."vastas Edward.

"Ma tundsin end ikkagi kuidagi halvasti."

"Sa ei peaks end tegelikult halvasti tundma."

"Ma tean."

Vaatasin õpilastesumma, mis hakkas klassidest välja voolama. Kõik jooksid kas järgmise klassi juurde või läksid õue suitsupausile. Pöörasin ennast tagasi Edwardi poole.

"Ma siis lähen."ütlesin ma.

"Jah. Mul hakkab ka kohe tund."

Lehvitasime teineteisele. Edward läks üles ja mina pöörasin järgmisesse koridori. Teadsin, et Dawsoni kursusel on tund meie kõrval klassis. Ma ainult ei teadnud, kas ma peaksin poisiga koridoris rääkima. Mida ma talle ütleks?

Kui klassi juurde jõudsin, nägin Dawsonit pingi peal istumas. Hea küll, Emily, võta ennast kokku, ütlesin ma endale. Dawson vaatas mulle otsa, kuid ei lausunud sõnagi.

"Dawson."alustasin ma.

"Emily."vastas ta. Ta ei rääkinud üldse oma lõbusal toonil nagu tavaliselt.

"Ma ei tea, mida öelda. Ma tahtsin lihtsalt rääkida."

"Oled sa ikka veel mu peale pahane?"

Raputasin pead. "Mitte eriti. Muide, sa peaksid Edwardi ees vabandama."

"Mina? Nalja teed?"küsis ta naerma puhkedes.

"Ei tee. Ma olen täiesti tõsine."

"Ma ei tee seda."

"Miks mitte? Kas sa ei oska vabandada?"

"Asi pole selles. Ma lihtsalt ei tee seda ja kõik."

"Dawson, palun."

"Unista edasi, Emily. See oli tema, kes sind suudles."

"Sa oled lihtsalt... Võimatu."ütlesin ma lõpuks ohates.

"Sellepärast ma sulle meeldingi, eks?"küsis ta, tulles mulle nüüd lähemale.

"Mul pole õrna aimugi, millest sa räägid."vastasin ma kokutades.

Seisin vastu seina ja tema nägu oli minu omale nii lähedal, et üks liigutus veel ning ta oleks võinud mind suudelda.

Kuid selle asemel põimis ta lihtsalt meie käed. Ta käsi oli soe ning Dawson hoidis õrnalt mu kätt.

"Äkki me ei peaks siin niimoodi olema?"küsisin ma vaikselt.

"Me lihtsalt hoiame käest kinni, Emily. Selles pole midagi ebasündsat."

Ta asetas oma teise käe mu südamele. Sain alles siis aru, et mu süda põksus meeletult. Ma ei osanud sellist reageeringut oodata.

Kui nägime, et teised õpilased hakkasid klasside juurde kogunema, tõmbusime teineteisest eemale.

See üksainus hetk aga tekitas minu sees nii palju tundeid.