Sosistav Torm

4.

Kell oli saamas kümme, istusin koos Marissa ja Vanessaga diivanil ning ma tundsin, et ma olen ennast rohkem täis joonud kui mul alguses plaanis oli. Mul ei olnud tegelikult üldse plaani juua, kuid see lihtsalt juhtus. Üks klaas viis teise klaasini ja sealt see läks.

"Kuulge, ma vist olen natukene purjus. Ma lähen õue värsket õhku hingama."ütlesin ma tüdrukutele, hoides diivanist kinni, et püsti tõusta.

"Saad sa hakkama? Tahad me tuleme kaasa?"uuris Vanessa oma pehme, purjus häälega.

"Pole vaja. Ma olen suur tüdruk ja saan hakkama."vastasin ma.

"Vaata, et sa ei kuku!"karjus Marissa mulle järgi ja ma noogutasin.

Võtsin oma joogitopsi kaasa, et see pärast köögis tühjaks kallata ja läksin verandale istuma. Verandal polnud kedagi ja mulle see sobis. Mõnus külm õhk paiskus mulle näkku.

"Sina siin."kuulsin tuttavat häält ja vaatasin enda kõrvale.

Mu kõrval seisis Dawson, kes pani endale parasjagu suitsu ette. Tundus, et tal oli päris hea tuju, mitte nii nagu meie esimesel kohtumisel.

"Kas ma ei tohiks siin olla?"küsisin ma.

"Muidugi tohid. Ma lihtsalt imestan, et..."

"Mida sa imestad?"

"Ma arvasin, et sa oled selline pai tüdruk."

Turtsatasin. "Ja sina jätsid mulle ülbe poisi mulje, kellel on kogu aeg paha tuju."

"Esimene päev algas lihtsalt sitasti."ütles poiss vabandavalt.

"Mida iganes. Ma lähen sisse tagasi, sest ma ei soovi sulle halba tuju tekitada."

Järgmisel hetkel kadus mu tasakaal täielikult, ma koperdasin ja kogu mu topsi sisu lendas Dawsoni särgi peale. Poiss püüdis mu kinni ja muigas.

"Sul on vist tasakaaluga probleeme, Emily."

"Ma olen lihtsalt mõnikord kohmakas inimene."

"Esimesel päeval võisid sa lihtsalt kohmakas olla, kuid on praegu on ilmselgelt alkohol süüdi."

"Ma ei plaaninud tegelikult üldse juua. Vabandust, su särk on jälle minu pärast must."

"Pole hullu. Ma võin siin pesemas käia ja Maksimi särki laenata."

"Oh jumal küll."pomisesin ma. Ma ei tahtnud poisile otsa vaadata, mul hakkas vaikselt piinlik.

"Tahad sa äkki vannitoas ennast värskendada?"

Noogutasin. "See oleks tore."

Viskasin oma tühja topsi lähedal olevasse prügikasti ja toetudes Dawsoni õlale, läksin vannituppa. Kogu joogikraam oli Dawsoni peale lennanud, kuid mingi osa lendas mu käte peale ja ma kleepusin joogist.

"Ole lahke."ütles Dawson, pannes mu vanni äärele istuma.

"Mul on nii piinlik."laususin ma vaikselt.

"Ausalt, sellest pole midagi. Ära põe."

Vaatasin Dawsonile otsa ja naeratasin. "Sa polegi nii hull, kui alguses tundusid."

"Jah, mul päev algas halvasti ja... Vahet pole."

"Tahad sa enne duši all ära käia? Ma võin oodata."

Dawson raputas pead. "Ei, pole vaja."

"Selge."

Pesin oma käed seebiga ära, tänasin Dawsonit ja lasin poisile duši alla minna.

"Emily, sa oled ikka hea käpard."pomisesin ma endale.