Sosistav Torm

7.

Dawson

Käes oli taas üks nädalavahetus, kus ma sõitsin kodu poole. Minuga oli kaasas mu parim sõber Brandon. Ma ei tahtnud üksi koju minna.

"Kuidas teil kodus on?"küsis Brandon vaikselt. Ta teadis, et mulle ei meeldinud sellest rääkida, kuid ta teadis, et kui ma seda kõike enda sees hoian, siis ma ei tunne ennast kõige paremini.

"Ma ei tea. Ema kutsus mu koju, sest ta ei taha üksi olla."

"Kas see on ikka okei, kui ma kaasa tulen?"küsis poiss üle.

"Muidugi. Emal pole sinu vastu midagi."

"Kui sa nii ütled."

Paar nädalat tagasi, enne kui ülikool taas pihta hakkas, suri mu vanem vend. Tegelikult olime kaksikud. Me ei näinud küll nii sarnased välja nagu inimesed ootasid. Väikeste poistena olime siiski nii sarnased, et isegi emal oli vahepeal raske meil vahet teha.

Christjan, mu kaksivend, suri mootorratta õnnetuses. Peale seda on meil eriti raske olnud. Ema jättis tööl käimise ning ma üritan talle kogu aeg rääkida, et ta otsiks abi, kuid sellest ei taha ta midagi kuulda.

Otsisin endale nädalavahetuseks töö ja sain selle tanklas klienditeenindajana. See polnud midagi erilist, kuid palk oli normaalne. Seda jagus mulle kui ka emale.

"Kas su ema ei taha endiselt abi otsimisest midagi kuulda?"uuris Brandon.

Raputasin pead. "Ei. Ta ütleb, et ta tuleb toime, aga ilmselgelt ei tule."

"Äkki ma võin temaga rääkida?"

"Räägi, aga kui mina ei suuda talle mõistust pähe panna, siis ma ei tea, kas see ka sul õnnestub."

"Ma võin üritada."

"Lase käia."

"Kui nüüd teemast kõrvale kalduda, siis ma olen sind kellegagi märganud."lausus Brandon.

"Mis mõttes?"

"Tüdruk, käib ajakirjanduse esimesel kursusel."

Muigasin. "See pole midagi."

"Kindel või? Me võisime poistega kihla vedada, et midagi teie vahel on."

"Me oleme ainult... Sõbrad. Ma arvan."

"Ta tundub kena neiu. Mis ta nimi on?"

"Emily."

"Kindel, et ainult sõbrad?"

"Täiesti."vastasin ma.

"Noh, eks sa ise tead."

"Teangi."

Tegime vahepeal tanklas peatuse, et hot dogi kaasa osta ja autot tankida. Meil oli jäänud veel natuke maad sõita, kuid väike puhkus kulus meile mõlemale ära.
Tegin ka ühe kõne emale, et öelda, et oleme varsti kohal.

Pooleteise tunni pärast saabusimegi koju. Brandonile ja mulle jooksis vastu saksa lambakoer, Sammy, kes saabus meie perre kui olin kuue aastane.

"Tere, sõbrake."tervitasin ma koera ning sügasin teda kõrva tagant.

Koputasin välisuksele ja kui kuulsin ema väikest hüüet, sisenesime tuppa.
Ema istus diivanil, tal oli tekk ümber ja ma sain aru, et ta oli taas nutnud.

"Tere, ema."ütlesin ma.

Ema tõstis pilgu ja naeratas mulle õrnalt.

"Tere, kullakesed. Tulge edasi."

"Näed nüüd, miks ma ei tahtnud üksi tulla?"küsisin ma poisilt sosinal.

"Jah, ma saan aru."vastas Brandon ja me järgnesime mu emale kööki.

Imekombel oli ema süüa teinud, mida ta paar nädalat tagasi kindlasti ei teinud. Küllap oli tal natuke parem, kuid mitte nii hea, kui ma lootsin.