Sosistav Torm

25.

Ärkasin hommikul kohutava peavaluga. Esialgu ei saanud ma aru, kus ma olen. Kuid siis meenus mulle kogu eilne õhtu ja panin pea oma kätele.

"Persse, persse, persse."kirusin ma.

"Hommik, Emily."

Tõstsin pea kätelt ja vaatasin Dawsonile otsa. Poiss nägi endiselt vihane välja ja mul oli piinlik talle otsa vaadata.

"Hommik."laususin ma ja vaatasin aknast välja.

"Kuidas su enesetunne on?"küsis Dawson.

"Saan hakkama."pomisesin.

"Emily... Mis sul eile arus oli?"

Vaatasin poisile otsa. Ta ei olnud enam eriti vihane, pigem oli ta tõsine.

"Ma ei tea ise ka. Ma ei taha sellest rääkida."

"Kui Vanessa ja Marissa eile minu juurde tulid, siis ma olin tõsiselt mures. Ma nägin sind eile selle tüübiga tantsimas ja ma tundsin, et sellest ei tule midagi head."

"Dawson, kas me peame..."

"Jah, me peame sellest rääkima Emily!"

Ohkasin. Peavalu muutus iga hetkega aina hullemaks, kuid küllap olin ma selle ära teeninud kogu eilse õhtu eest.

"Anna andeks. Ma olin su peale vihane, et sa ei suutnud mind usaldada. Tahtsin sulle kuidagi moodi tagasi teha."

Dawson raputas pead. "Kas sa üldse mõistad, kui tõsine see olukord oli? Sa läksid täiesti võõraste kuttidega jooma ja jumal teab, mis nad oleksid sinuga teinud!"

"Ma mõistan seda, Dawson! Ma juba palusin andeks!"

Poiss ohkas ja istus mu ette voodile. Ta võttis mul käest kinni.

"Anna sina mulle ka andeks. Lihtsalt ma armastan sind ja ma kardan sinust ilma jääda."

"Sa ei jää minust ilma, Dawson."sosistasin ma ja silitasin oma käega poisi põlve.

"Eilne õhtu... Ma tõesti kartsin sinu pärast. Ma kartsin, et neil poistel või sellel teisel kutil võisid muud mõtted ka peas olla, mida sinuga teha. Küllap olid nad midagi joogi sisse ka pannud, sellepärast sa olidki selline."

Panin pea Dawsoni õlale. "Anna andeks. Ma armastan sind."

"Hei, vaata siia."sosistas Dawson.

Vaatasin poisile otsa ja naeratasin, kui ta mind suudles.

"Kuidas su enesetunne on?"uuris poiss uuesti.

"Nüüd on parem."vastasin ja tõmbasin ta enda juurde, et teda veel rohkem suudelda saaksin.

"Mul on tõesti kahju."pomisesin ma uuesti, kui teineteisest eemaldusime.

Dawson lükkas juuksesalgu mu kõrva taha. "Minul ka. Ma üritan ennast parandada."

"Eks meil mõlemal on omad head ja vead."vastasin ma.

"Tõsi. Muide, ma tegin sulle hommikusööki. Puder ootab sind."

Naeratasin. "Sa oled parim, Dawson."

Dawson naeratas ja viskas mulle oma t-särgi. Panin selle hea meelega selga. Tundsin pluusil temale omast lõhna. Läksime kööki, kus Dawson oli mulle pudru koos mustikatega valmis pannud.

"Sa peaksid ilmselt Vanessa ja Marissa ees ka vabandama."arvas Dawson.

"Ma tean. Ma loodan, et ma ei pea enam neid teisi tüüpe nägema."

"Ma loodan ka. Ja ma luban sulle, et ma vabandan Edwardi ees."

Dawson võttis mu vabast käest kinni ning naeratasin talle.

Asjad hakkavad siiski paremuse poole minema, mis siis, et hommikul sellist tunnet ei olnud.