Sosistav Torm

24.

Balli päev jõudis lõpuks kätte.
Ma polnud siiani Dawsoniga ühendust võtnud ega tema minuga. Ta oli mulle selgeks teinud, et ta ei usalda mind piisavalt. See riivas mu tundeid rohkem, kui ma arvasin.

"Ma ei tea, kas mul on mõtet tulla."ütlesin ma, kui Marissa ja Vanessa end valmis seadsid.

"Ära nüüd sina ka hakka. Võibolla saate seal ballil oma asjad selgeks rääkida."ütles Marissa.

"Ta ei ole minuga ühendust võtnud ja mina olen endiselt liiga pahane, et seda teha."vastasin ma.

"Emily, sa peaksid ikkagi tulema ja lõbutsema."arvas Vanessa.

"Olgu, ega ma ei saa nagunii teist võitu."

Vanessa ja Marissa vaatasid mind rõõmsalt. Kui ennast valmis seadsime, mõtlesin, et tahan Dawsonile näidata, et saan ka ilma temata hakkama. Tahtsin näidata, et mul võib ka ilma temata lõbus olla.

Kella neljaks olime kõik valmis. Marissa tellis meile takso ja sõitsime koolimaja poole. Ball võttis aga hoopis pöörasema pöörde kui ma oleksin osanud oodata.

"Emily, vaata, kes ikkagi kohale tuli."sosistas Vanessa, kui aulas suupistetelaua juures seisime.

Aulasse sisenes Dawson ja tema kõrval oli Brandon, kellel oli ka kaaslane. Hetkeks minu ja Dawsoni pilgud kohtusid, kuid pöörasin pilgu ära. Ma ei tahtnud tema juurde ise ühtegi sammu teha. Tahtsin, et ta ise vabandama tuleks. Dawson oli see, kes mind piisavalt ei usaldanud, kuid ma polnud talle selleks kordagi põhjust andnud ja just see ajaski mind vihale. 

"Kõik on korras?"uuris Marissa. 

Noogutasin. "Kõik on hästi."

Tantsisin koos oma tüdrukutega, kuid vahepeal andsin võimaluse ka paarile poisile, kes mind tantsima kutsusid. Heitsin mõned pilgud üle õla Dawsonile ja tundus, et talle see olukord ka ei meeldinud. Saatsin poisile ühe muige.

"Emily, kas sa ei tahaks minu ja mu sõbraga kaasa tulla?"küsis Adam, poiss, kellega ma tantsisin.

"Kuhu?"

"Minul ja Kennedyl oleks sulle juua pakkuda. Siin on palju vabu klassiruume."

Muigasin. "Noh, miks ka mitte."

Adam võttis mul käest kinni ja vedas mind saalist välja. Leidsime vaba klassiruumi, kus meid ootas Kennedy. Kennedy kõrval istus ka üks tundmatu tüdruk ja nad mõlemad olid juba üsna purjus.

"Kuidas te üldse alkoholi saite sisse tuua?"küsisin ma Adamilt.

"Meil on omad meetodid."lausus Adam.

Ma ei tea, mis mul arus oli, et ma Adamiga kaasa läksin. Alles hiljem hakkasin selle peale mõtlema. Küllap tahtsin Dawsonile näidata, kes ma ilma temata olla võin. Tahtsin, et ta tunneks ennast natukenegi süüdi.

Küllap oli poistel midagi joogi sisse pandud, sest mõned tunnid hiljem püherdasin ma põrandal. Naersin Adami lollide naljade peale. Jõin iga korraga rohkem ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub.

"Emily, mis kurat siin toimub?"kostis üks vihane hääl ukse pealt.

Ukse peal seisis Dawson ja ma polnud teda varem nii vihasena näinud. Poisi kõrval seisid ka Vanessa ja Marissa, kes vaatasid seda stseeni, suu ammuli.

"Mis on? Kas mul ei tohi lõbus olla?"küsisin ma naerdes, võttes samal ajal uut lonksu Adami viinapudelist.

"Kurat küll, Emily, sa oled peast soe või?"küsis Dawson.

"Mis sul viga on, mees?"küsis Adam, kui Dawson mu käest joogipudeli ära tiris ja mu põrandalt püsti tõmbas.

Adam tõusis samuti püsti ja üritas mind tagasi tõmmata. Dawson sai veelgi vihasemaks kui ta juba oli ja andis Adamile suure hoobi näkku. Poiss kukkus taas põrandale.

"Dawson, mis sul viga on?!"hüüatasin ma.

"Seda peaksin ma sinult küsima, Emily. Sa lihtsalt kaod ära, ei ütle oma sõbrannadele midagi ja lõpuks tulid nad oma murega minu juurde."

"Sa oled peorikkuja, Dawson."

"Sa tuled minuga kaasa ja mind ei huvita, kas sa seda tahad või ei."lausus poiss ja haaras mind oma sülle. Kiljatasin.

"Pane mind maha!"

"Emily, rahune maha, see on ainult sinu huvides. Me olime tõsiselt mures sinu pärast."lausus lõpuks Vanessa.

"Mis mõttes minu huvides? Ma ei taha selle tüübiga mitte kuskile minna."vastasin ma.

Üritasin terve tee Dawsoni autoni teisi ümber veenda, et minuga on kõik korras ja ma ei vaja neist kedagi appi, kuid see ei huvitanud neid. Dawson pani mu autosse istuma, ta pani mul rihma kinni, ütles paar sõna Vanessale ja Marissale ning istus ka ise autosse.

"Kuhu sa mu viid?"küsisin ma. Ma tegelikult ei julgenud midagi küsida, see vaikus oli lihtsalt tappev. Dawson nägi nii vihane välja.

"Enda juurde."

Ohkasin. Kui kohale jõudsime, võttis Dawson mu taas sülle. Mul ei olnud enam jõudu, et talle vastu vaielda ja tundus, et poisile meeldis see variant rohkem. Dawson pani mu oma voodisse magama ja rohkem ei mäleta ma tollest õhtust midagi.