Sosistav Torm

15.

Teadsin, et esmaspäeval pidin Dawsonit nägema, sest kolmas tund oli meil taas teise kursusega koos. Ma olin siiani ta peale vihane, et ta oli Edwardit löönud.

Peale seda, kui Dawson oli meid sinna jätnud, läksime Edwardiga vannituppa. Tal ei olnud küll kuigi suur verejooks, kuid siiski.

Ootasin kolmanda tunni algust ukse taga, ma olin oma raamatusse süvenenud ja esialgu ei pannud ma tähelegi, et Dawson mu kõrvale istus.

"Emily, me peaks rääkima."ütles kutt, tuues mu tagasi reaalsesse maailma.

"Aga kui ma ei taha sinuga rääkida?"

"Ma tean, et ma käitusin valesti. Kas me võiks rääkida, palun?"

Sulgesin raamatu ja jäin ootavalt kutile otsa vaatama.

"Lihtsalt kui ma sind seal teda suudlemas nägin... Ma ei tea."

"Kui see on su ainuke seletus, siis ma ei viitsi sellest rääkida."ütlesin ma püsti tõustes.

"Ei, istu maha."

Dawson ohkas. Sain aru, kuidas ta sõnu otsis. Ma ei olnud teda varem sellisena näinud.

"Ma nägin sind seal tantsuplatsil Edwardit vastu suudlemas ja ma ei sallinud seda. Mõtlesin sellele, kuidas olin sind suudelnud. Mu tunded keesid üle, mõistad?"

"Mis mõttes tunded keesid üle?"

"Sa meeldid mulle, Emily. Kuidas sa pole sellest varem aru saanud?"

"Dawson, see..."

"Tundub, et sa vist tunned seda hoopis Edwardi vastu."pomises poiss.

"See pole nii. See suudlus lihtsalt juhtus. Meie oma ka ju..."

"Tahad öelda, et meie suudlus ka lihtsalt juhtus?"

"Ma ei tea enam, Dawson. Ma olen segaduses."

"Oleks aeg selgusele jõuda."vastas kutt, tõusis pingilt püsti ja läks just saabunud õpetaja järel klassi.

Ohkasin. Ma olin tõesti peale pidu segaduses. Ma arvasin tõesti, et mõlemad suudlused kuidagi niisama juhtusid. Kas ka Edwardil on minu vastu tunded?

Tunnini oli veel natuke aega, seega otsustasin Vanessale helistada.

"Vanessa, ma pean sinuga rääkima."