Sosistav Torm

1.

Hommikul ärkasin auto tuututamise peale. Mu parim sõbranna Vanessa oli juba kohal. Oigasin ja ajasin ennast voodist välja.

Täna oli päev, mil pidi algama minu ülikooli tee. Mind valdas palju tundeid: ma olin elevil, kuid ka ärevil. Äkki ma ei saa hakkama? Äkki ma kukun selles täiesti läbi?

Peale keskkooli olin mina otsustanud minna ajakirjandust õppima ja tema tahtis minna psühholoogia erialale. Ta veel ei teadnud, kas see on tema jaoks täiesti sobiv, kuid ta tahtis proovida.

"Emily! Vanessa on siin!"karjus mu ema elutoast.

"Ma olen kohe valmis!"karjusin ma vastu.

Haarasin kaasa oma kaks spordikotti, mis ma olin juba eile valmis pannud. Heitsin veel oma toale pilgu peale ning läksin siis esikusse.

"Noh, õeke, kas oled valmis?"küsis Lucas muiates. Lucas on minu 25-aastane vend, kes suudab siiani vahepeal täielik tüütus olla, aga ma armastan teda sellegipoolest.

"Pean olema."vastasin ma.

Ema ja isa tulid samuti esikusse. Juba eile õhtul oli ema emotsionaalne, kui ma kotte pakkisin. Püüdsin teda lohutada, et ma tulen jõuludeks ja ka mõnel nädavalvahetusel koju, aga see ei lohutanud teda eriti.

"Oh, jumal küll, minu tütreke läheb kodust ära. Kuidas sa seal hakkama saad?"küsis ema, silitades samal ajal mu juukseid.

"Ema, ma olen 18-aastane, ma ei ole enam väike."

"Meie jaoks jääd ikka meie väikseks tütreks."vastas isa naeratades.

"Küllap on sul õigus, isa."

Panin omale tagi peale, jalanõud jalga ning võtsin nad kõik oma embusesse. Mulle hakkas reaalsus kohale jõudma. Ma lähen elama ülikooli ühikasse, koos oma parima sõbrannaga. Mu lähedal ei hakka olema vanemaid, kellelt saaksin nõu küsida, kui seda vaja oleks. Jah, ma saan ka iga kell helistada, kuid see pole see.

Vanessa tuututas taas. Eemaldusime kallistustest ning ma võtsin maast oma kotid.

"Mul on aeg minna."sosistasin ma.

"Jah, Vanessa ootab tükk aega."ütles Lucas.

"Näeme varsti."

Auto juurde jõudes viskasin kotid auto tagaistmele, kus oli veel minu asjade jaoks ruumi. Enne sõitma alustamist lehvitasin neile kolmele.

"Mis lahti on?"küsis Vanessa.

"See kõik on emotsionaalne. Pole hullu. Saan hakkama."

"Kindel? Minu väike õde hakkas ka nutma, muide."

"Pole midagi imestada. Laura võib olla ei näita seda nii palju välja, aga ta armastab sind."

"Jajah, mu ema oli ka natuke endast väljas, aga ta saab hakkama."

"Kuidas sul ja Robertil on?"

"Okei. Me usaldame teineteist."

Robert ja Vanessa hakkasid date'ima, kui olid kümnendas. Robert käis meie paraleelis. Kõik sai alguse sellest ajast, kui pidime ühes füüsika tunnis koos olema ja meid gruppidesse pandi. Robert oli rahuliku meelega tüüp, talle meeldis omaette nokitseda. Vanessa ei arvanud, et nende suhe võiks toimida, sest nad olid erinevad, kuid siin nad olid. Mõlemad ikka veel koos, täiendamas teineteist.

"Äkki leiad sinagi endale ülikoolist kuti?"küsis Vanessa kulme kergitades.

Müksasin tüdrukut. "Tänan, ma saan üksi suurepäraselt hakkama."

"Calvin polnud sulle õige."

Üheteistkümnendas tuli meile klassi uus poiss. Tema vanematel oli töö, mille tõttu nad pidid kogu aeg kolima ja nad jõudsid seekord oma kolimisega meie linna. Aitasin poisil esimesel päeval klasse üles otsida ja aitasin ka õppetööga. Sealt meie suhe kuidagi alguse saigi. Noh, see meie suhe polnud päris suhe. Käisime paaril korral kohtingul, suudlesime, kallistasime, aga kaugemale ei jõudnud. Detsembris kolis poiss jälle. Meie vahel polnud midagi erilist, kuid selle lühikese ajaga suutis poiss mu südame võita. Mõnda aega igatsesin teda, õnneks oli mul olemas Vanessa, kes aitas mul temast üle saada.

"Ma lähen sinna õppima, okei?"

"Mis siis, kui selline asi peaks lihtsalt juhtuma?"

Ohkasin. "Ma ei tea. Lasen asjadel omasoodu minna?"

"Haarad härjal sarvist, tobuke."

"Sinuga on võimatu vaielda."

Vanessa naeratas. "Ma tean. Sellepärast ma sulle meeldingi, eks?"

Lõõpisime üksteise kallal terve tee. Tegime seda tihti, meile pakkus see nalja. See lõdvestas ka minus olevat ärevust, mis ülikoolile lähemale jõudes tekkinud oli.

"Em, vaata, me oleme kohal."ütles Vanessa, sõites ülikooli ühika ette.

Ühikas oli peaaegu sama suur kui üle tee asuv ülikool. Ülikooli ala oli veel suurem ja mu esimene mõte oli, et ma selles majas raudselt ära.

"Lähme sisse ja vaatame, kuhu meid paigutatakse."ütles Vanessa, kui oli auto ära parkinud.

Ühikasse sisse astudes oli eesruumis juba palju rahvast kohal. Ühe diivani peal istus paar kutti, kes olid üsna tüdinenud nägudega.

"Tere. Mis toimub?"uuris Vanessa.

"Ühikamutid jagavad inimesi tubadesse."vastas üks tüdruk, närides samal ajal nätsu.

"Kaua siin umbes läheb?"

"Pole aimugi."

Ootasime pool tundi, kuni lõpuks tuli üks naisterahvas meie juurde. Ta küsis meie nimesid, andis meile mõlemale toavõtme ja juhatas meid tuppa.

"Öörahu algab kell kümme. Ei mingit alkoholi ega suitsetamist. Suitsetamise jaoks on õues suitsuruum."

Noogutasime naise jutule kaasa. Ühika tuppa sisse astudes nägime esimesena kööginurka ja vetsu. Kolmas uks viis meid oma tuppa, kus oli kaks voodit, kaks lauda ja üks suur kapp.

"Seadke ennast sisse ja kui on muresid, siis tulge meie juurde."ütles tädi meile.

"Aitäh teile."tänasin ma teda.

Naine noogutas ja läks tagasi alla. Vaatasin oma võtmel olevat toanumbrit: 444.

"Lähme toome siis oma asjad ära."ütles Vanessa.

Emily, sa saad hakkama, sisendasin ma endale ja järgnesin tüdrukule.