Nädal möödus kiirelt, peaaegu iga päev jäeti midagi õppida ja vaba õhtupoolikut ei olnudki. Ka Vanessal ning Marissal ei olnud aega, et minna õhtuti välja sööma nagu me olime vhepeal teinud. Teadsin, et kiired ajad jõuavad ükskord, kuid ei arvanud, et nii kiiresti.
Reedel said meil tunnid läbi kahe paiku. Panin garderoobis jope selga, oma tutimütsi panin pähe ning kindad kätte. Õues tibutas vihma ja tänu sellele oli külm.
"Emily, oota!"
Pöörasin end ümber ja nägin Dawsonit minu poole tulemas. Naeratasin.
"Hei. Pole sind ammu näinud."tervitasin ma poissi.
"Sind samuti mitte."vastas ta muiates.
Dawson lähenes mulle ja silitas pöidlaga õrnalt mu põske. Mu keha läbis väike värin.
"Dawson, me ei saa siin nüüd nii..."
"Mis on? Kas see ei meeldi sulle?"
"Meeldib, aga see pole nüüd õige koht."
Dawson ohkas. "Hea küll. Ma tegelikult tahtsin sinu käest midagi küsida."
"Nii? Kuulan huviga."
"Meil on sõpradega selline ühine üritus. Me teeme kiirendusvõistlusi. Kas sa ei tahaks tulla? Täna."
"Miks mitte? Meil on küll hetkel palju õppida, aga see võib teiseks korraks jääda."
Dawson naeratas. "Mulle meeldib su suhtumine."
"Mis kell ma ennast valmis panen?"
"Ma tulen sulle viieks järgi."
"Selge. Jään ootama."
Tahtsin ühika poole jalutada, kuid Dawson ei lasknud mul niisama minna.
"Sa unustasid midagi tähtsat."seletas ta. Vaatasin teda segaduses pilguga.
"Mida ma unustasin?"
Ta tõmbas mu endale lähemale ja suudles mind.
"Õhtul näeme."sosistas ta mu kõrva ja lasi mul minna.
Vaatasin, kuidas Dawson eemale jalutas. Kui ümber pöörasin, nägin Edwardit koolimaja trepil seismas. Ta silmis oli vaid pettumus. Ta tormas minema.
"Edward, oota!"hüüatasin ma ja jooksin poisile järele.
Haarasin poisi käest kinni, mille peale ta seisma jäi ning ümber pööras.
"Meil ei ole millestki rääkida."vastas poiss ainult.
"Ma... Ma näen, et sa olid pettunud."
"Ma ei taha seda arutada. Mine ja ole Dawsoniga."
"Edward, palun, ära tõrju mind. Ma ei taha, et meie sõprus nurja läheks."
"Just nimelt, sõprus. Vahet ei ole, mida mina tunnen."
"On küll vahet."
Edward ohkas. "Okei, kui ma pean leppima sõprusega, siis nii lihtsalt on."
Ohkasin samuti. "Mul on kahju."
"Ma pean mõnda aega sinust eemal olema."
"Ma saan aru. Võta minuga ühendust, kui sa valmis oled."
Poiss vaatas mulle korraks silma ning ma lasin ta käest lahti. Ma ei saanud arugi, et olin terve aja ta kätt hoidnud.
Kui Edward oli eemaldunud, hingasin rahulikult sisse ja välja. Ma poleks iial oodanud, et minu elus selliseid asju juhtuma hakkab.
أنت تقرأ
Sosistav Torm
أدب المراهقينEmily elu on täiuslik: tal on armastav perekond ja toetav sõbranna Vanessa. Suvevaheaeg on just lõppenud ja Emily koos Vanessaga astub ülikooli, kodust kaugele. Tema rahulik elu pööratakse pea peale, kui too kohtab Dawsonit...
