Naabermaja mängur

2. El mitte L

Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma olin lasknud emal end ära rääkida. Mu enda ema moosis mind, et läheksin peole! 

Tavaliselt vanemad ikka kiivalt loodavad, et nende võsukesed võimalikult tubased oleksid ega kipuks pidudele, mis võivad kiskuda allakäigu trepini.

Mu ema peaaegu, et lükkas mind uksest välja, et ma kord juba minema hakkaksin, kuna kogu aeg leidsin põhjust tagasi üles oma tuppa minna. Küll väitsin, et unustasin telefoni maha, küll jalanõud ei sobinud, juuksed jäid kammimata. 

"Ma ei anna sulle seda andeks," torisen Amyga, kui takso peatub hiiglasliku villa ees, mis peaks  William'i maja olema.

William on üks nendest poppide poiste salgast, lokkis kartulikoore karva juustega. Tema lokid nägid välja kui vedrud, millest tahtis aina tõmmata, et need tagasi vetruks. Pani lausa mõtlema, kas need olid ikka päriselt tema omad või olid mängus tänapäeva imelised tehnoloogiad, mis võimaldasid endaga mida tahes teha. Temal kindlasti ei olnud kahju enda peale raha raisata arvestades ka kõiki neid brändiriideid, mida ta alati kandis. Eks ikka tuli vastata nendele standarditele, kui paiknesid hierarhia tabeli tipus.

Pilgutan mitu korda silmi enne, kui julgen autost välja astuda. Kõhklen, kas taksojuht meid ikka õige maja ette tõi. 

"Oled sa ikka kindel, et see siin toimub?" küsin Amylt, kui me mõlemad maja ees seisatame ja selle suurust ning hiilgust imetleme.

Vahime kreemikarva lossilaadset ehitis pika lookleva trepiga, mida piiravad kõrged metallaed kivipostidega. Selle sissekäigu juures on neli suurt sammast justkui oleksid need Acropoliselt ära varastatud. Sissekäigu uks näeb eriti dramaatiline välja, mida piiritleb kivist ornamentika. Ukse kohal asetsevad kaks efektset kotka kujutist, mille keskel seisab inimkeha kujutisega skulptuur. 

"Ei noh, ma teadsin, et William on rikaste vanemate laps, aga et kohe nii rikaste," podiseb Amy.

"Vähemalt on lootust, et sellisel juhul on rohkem ruumi iga inimese jaoks mitte ei elata teineteise seljas," järeldan maja suurust mõõtes. 

Ja kohe, kui olime sellesse lossi laadsesse majja sisse astunud, pidin oma sõnu sööma. Kogu see hoone on ülerahvastatud. Trügime teel seisvate inimeste vahelt läbi teadmata ka ise, kuhu peaksime minema. Korraga pistab keegi meile näppu punased topsid, mis on servani mingi joogiga täidetud. Nuusutan ja tunnen tugevat piirituse lõhna, mis sunnib mind nina krimpsutama. Amy võtab paar head lonksu, kui mina lihtsalt kannan topsi sõrmede vahel läbi terve maja. 

Muusika tümpsub kõrvu lukustavalt ning mu pea hakkab selle rütmis kaasa pulseerima. Ma tahan siit pageda. 

Ja kuigi on kell vaevu üheksa läbi, on valdav enamus siinviibijatest kontrollimatult purjus. 

"Kuhu me üldse läheme?" hüüan Amyle, kes kindlal sammul meid mõlemaid kusagile teadmata suunas juhatab. 

Tõenäoliselt ta ei kuulnud mind, sest ta vaikib. Arvestades tümpsuva bassi võimsust on ka loogiline, et ta ei kuule, sest ma ei suutnud iseennastki kuulda, ka mitte mõtteid. 

Kuni läbime seda massiivset maja, ei saa ma jätta märkamata selle suursugust interjööri, mis ei jää eksterjöörile grammigi maha, ning tõenäoliselt valmis mingi kõrgklassi disaineri täpse käe all.

Klassikaline stiil lõivus modernsete funktsionaalsete lahendustega. Ma isegi mitte ei suvatsenud pingutada enda aju, et ligilähedaseltki lüüa kokku kogu selle hiilguse maksumus. 

Ootamatult haarab jahedam värske õhk mind oma embusesse, mida asun. Avastan end tagaaia terrassil. Maja oli seest tõesti hapnikust täielikult tühjaks imetud ning ainus mida tundsin oli alkoholi molekule õhus hõljumas.