Naabermaja mängur

9. Matkasaapad

Torman poiste suunas hetkekski laskmata käest jäätisetopsi. Minu kõrval seisev meesterahvas järgneb mulle, samaaegselt valju mehise häälega hüüdes kaklevale kambale: "Ma olen politseist ja kui te kohe järgi ei jäta, siis veedate oma ülejäänud päeva jaoskonnas kui mitte kongis!"

Toimis. See toimis. 

Poisid lasevad üksteisest lahti, langetavad rusikad ja jäävad hingeldavalt teineteist põrnitsema. 

Ja kuigi see mees ei ole tegelikult politseinik, olen sellegi poolest talle ääretult tänulik, et ta mulle appi tõttas.

Kust sa tead, et ta ei ole politseinik? Viskab mu sisemine mina mulle vastu. 

"Sa pole mingi politseinik!" nähvab üks tumedapäine poiss neliku salgast. 

Neil kõigil on seljas korvpalluri vorm. 

Mees mu kõrval kobab taskus, kui võtab välja kaardikese ja demonstreerib oma ametipositsiooni. 

"Kriminaalpolitsei!" hüüatab too samune tumedapäine poiss üllatunult ning kahvatub näost. 

"Kas te kannate oma tõendit kogu aeg kaasas? Ka töövälisel ajal?" küsin mehelt hämmeldunult. 

"Jah, ikka. Kunagi ei tea, millal miski võib aset leida ja millal võiks dokumenti vaja minna... nagu näiteks täna," kehitab ta ning rangel pilgul poisse silmab. 

Seisan nõutuna teadmata, mis mu sõpradest edasi saab. Suuremalt osalt olen ise süüdi, et selline olukord tekkis. Pidin istuma autos ja nad kohe minema sõidutama, kui nad tagasi jõuavad. Nüüd siis hoopis seisan jäätisetops käes ning pabinas ahmin õhku. Kogu selle aja aga tajun neavaid Lukei silmi endal. 

"Kas te kutsute politsei? Midagi kriminaalselt ei ole ju veel juhtunud," poetan mokaotsast võbeleva toonil. 

Vilksatan korraks Lukei poole, kelle pilgust on näha vaid metsikust. Tema suunurgal läigib veretilk, mis ähvardab igal hetkel mööda lõuga alla niriseda. Pealegi laiub tema paremal põsesarnal õrn marrastus rusikahoobist. 

"El, sa vähemasti võinuks meile jäätist võtta, kui sa juba niikuinii eirasid Lukei käsku," sõnab Aron nii mööda minnes. 

Hoian end naerma puhkemast nähes, kuidas Luke Aroni öeldud sõnade järel tema suunas raevuka pilgu saadab. 

"Seega, poisid, mis kana teil kitkuda on?" küsib nüüd kriminaalpolitseinikust mees tõsisel häälel.

"Härra kriminaalpolitseinik, teil on tööväline aeg, te ei täida töökohustusi. Mille kuradi pärast topite oma nina sinna, kus seda vaja pole?" võtab Luke nüüd sõnajärje üle.

Tema enesekindlus lausa jahmatab mind. Isegi nüüd, kus tema ees seisab kriminaalpolitseinik, tunneb ta, et on oluliselt võimekam ja tähtsam kui meesterahvas tema ees. 

"Sinu nägu, ma tean sind kusagilt," kissitab mees silmi mõtlikult, "õigus! Sa oled see NBA potentsiaalne."

"Ta pole ainus," käratab tumedapäine poiss, kes tapva pilguga Lukei vahib. 

"Selge," teatab mees kõiketeadval toonil. 

"Mis?" uurin talt ärevalt.

Kas ta toimetab kõik poisid nüüd vanglasse ja paneb nad aastateks kinni? Paanitseb minu sisemine mina. 

" Kogu selle palagani eesmärk on nõrgestada vastast. Kas pole?" silmab ta Lukei lustakavalt.

"Te rivaalitsete kumb on parem mängija," muigab mees, "poisid, selleks, et tõestada, kumb teist on parim, ei ole vaja teineteisel ninasid veriseks lüüa vaid ikka astuda mänguväljakule ja seal oma paremust tõestada."