Naabermaja mängur

43. SARS

Sõbrad! 

Ennekõike vabandan, et osa ei ilmunud tavapärasel päeval. Mul on see nädal alanud kuidagi kummaliselt ning ajasin päevad totaalselt sassi. Minu jaoks on justkui teisipäev alles täna :D Igal juhul selle nädala osa on nüüd lugemiseks olemas.

Siiski on mul teiega teine mure jagada. Pikemat aega vaevab mind suutmatus ennast täielikult kokku võtta, et edasi kirjutada. Liiga palju argiseid muresid, mis on kuhjunud ja teevad tuska ning võtavad palju energiat kui ka tahtmist kirjutada. Ma igapäevaselt mõtlen selle peale, et istu ja kirjuta, kuid ma ei taha teha midagi, mis on vastu tahtmist. Kõige eemaletõukavam on aga siis, kui ma ütlen endale et "ma pean". Ma ei taha kirjutada tundega, et ma pean. Olen alati seda teinud tundega, et "ma tahan", "see meeldib mulle", "laseb uppuda nn virtuaalmaailma, milles on vahelduse mõttes igapäevaelust hea ära käia". Täna on mul aga väga raske raamatule osasid kirjutada.

Mis ma tahan sellega öelda on nimelt see, et mul ei ole rohkem väga midagi ette ära kirjutatud, seega on mul raske lubada osade regulaarsust. Ma tõesti püüan, uskuge, ma väga püüan ning pingutan, sest peas on mul raamatud valmis kirjutatud. Paraku ei jõua sõrmed ning vaim nii kaugele, et lennutada sõnad mu peast paberile. 

Ometigi tänan, et jätkuvalt minuga olete ja kannatlikult uusi osasid ootate. Ma luban, et ma ei jäta midagi pooleli, sh ka raamatut "...eile", lihtsalt see kõik võtab aega. Olen omadega pisut sassis... 

PS! Rahulikku hingedepäeva jätku ning ennekõike püsigu hingerahu teis endis! :)

-----

Reedel sõidutab mind kooli ema. Luke saatis sõnumi õhtul, et sai ootamatult varasema aja spordiarstile, kus ta kindlasti ära käima peab. 

Seega ei ole mul oluliselt palju valikuvõimalusi. 

"Kas nüüd on teie sõprus läbi?" küsib ema vahetult pärast kodutänavast välja sõitmist. 

"Ei, lihtsalt Lukeil on kohe hommikul spordiarsti vastuvõtt," teatan naisele.

"Ma palun sind, laps. Lõpeta see jändamine Lukeiga. Nägusus ja sportlikkus ei ole kindlasti need, mille järgi endale poiss-sõpra valida," tähendab ta ootamatult.

"Mis asja!" hüüatan.

"Ema, mida sa ometi räägid?" nõuan temalt.

Siin on kaks varianti: kas ema arvab päriselt, et minu ja Lukei vahel midagi toimub või on ta juba kuulnud linna kuumimat kõlakat. 

"Elly, ma mõistan, et sellises vanuses nagu sa praegu oled, kipub prioriteediks olema inimese puhul kõik väline, kuid sa pead keskenduma siiski sellele, mis kogu fassaadi taga peitub", sõnab ta õpetlikult. 

"Ema, millest küll selline loeng hommikul. Pealegi Tyleri vastu polnud sul kunagi midagi," heidan talle ette.

Minus tekkinud ärrituvus kipitab kurgus ja surub raskelt rinnus, mis muudab hingamise raskeks ning viib rütmist välja.

Surun tugevalt omavahel huuled kokku ja vahin aknast välja.

"Seepärast olen Lukei vastu, sest ta on niivõrd Tyleriga sarnane," teatab naine resoluutselt. 

Tema avatud arvamine jahmatab mind, tekitades õõnsuse mu kõhus. 

Mind läbivad külmavärinad ning korraks ahmin paraja portsu kopsud õhku täis.

Ma pole ainus, kes on märganud sarnasust Tyleri ning Lukei vahel. Mõlemad sportlikud, pikad ning pilkupüüdvad noormehed, kes on alati olnud sündmuste keerises ja kõige epitsentriks. Kuigi mina ning Tyler oleme Eugenei linnast kümme korda väiksemast kohast pärit, saan öelda, et poiss oli siiski meie piirkonna kohalik kuulsus. Muidugi ei olnud see niivõrd haiglaslik nagu Lukei puhul.