Naabermaja mängur

5. Ellujäämise kursus

Järgmine kohutav öö on selja taga, ja teist ööd järjest on minu unetuse põhjuseks Luke Henderson. 

Kogu öö mõtlen ämblikuks astutud telefonile ning sellest, mida kõike võib Luke nüüd käskida mul tema heaks teha.

Õhtul, kui lonkisin rannast tagasi, olin suutnud pingsale mõttetööle jälile jõuda, mis põhjustas vidinal niivõrd ulatusliku hävingu:

esiteks, oleks siis rand olnud nagu normaalne liivarand, aga suuremalt jaolt on see kivine;

teiseks, mu tossude alla oli omakorda kinni jäänud teravama otsaga kivi, mis minu hoogsale sammule oli niivõrd tugeva inertsi saanud ning õblukese telefoni klaasi puruks surunud; ja kivine maastik telefoni teiselt poolt soodustas selle katki minemist. Liiva olemasolu korral oleks see lihtsalt alla vajunud. 

Kui poleks gravitatsiooni jõudu, siis oleksin lihtsalt üle telefoni hõljunud ja vältinud end niivõrd mastaapsesse mahhinatsiooni mässimisest. 

Kuid mis tehtud see tehtud. 

Ometigi olen nüüd kooli staarpoisi jooksik. Tõenäoliselt iga teine tüdruk oleks andnud kõike, et vähemasti seda rolli endale omistada, kuid mina tunnen ennast niivõrd alandatuna. 

Seal samas muidugi paras mulle endale. Ema korduvalt ütles, et olen lähmerdis ega pööra piisavalt tähelepanu ümberringsele. Võin ka sirgel teel kõndida ning ennast vigaseks kukkuda. Seega paras mulle. Ehk nüüd siis õpin ja järgmine kord enam ei tee sellist viga ning veendun ohutuses. 

Peale selle pidin taluma veel "suurepärast" toakaaslast. Lily oli end õhtul oma kaasmõtlejatega niivõrd pilve tõmmanud, magades kogu öö justkui laip. Ma isegi tõusin mõnel korral kontrollimaks, kas ta ikka hingab. 

Ma isegi mitte ei hakanud end vaevama küsimustega, kust ta seda kraami hangib ja kas ta ei karda, et võib vahele jääda. Peaasi, et ta vahepeal ei viskaks vedru välja, kui mina koos temaga ühes ruumis viibin. 

Oooh, kurat! Lisaks Lukeile oli mulle kaela sadanud Lily nimeline peavalu. 

Pööritan kõigi nende mõtete rägastikule vaid silmi. Ohkan sügavalt ja ajan end voodist püsti. Kell on kohe üheksa saamas seega hommikusöögi aeg.

Tõmban jalga laia lõikega teksad, tossud ning selga roosa topi. Ilmselt näen välja nagu oleksin välja astunud üheksakümnendatest, kuid mul on totaalselt savi. On see mind kunagi huvitanud? Ei! Viimaseks sätin oma juuksed krunni, mis pigem näeb välja kui harakapesa. 

Ilmselt peaksin proovima Lilyt äratada, kuid ma ei suvatse seda teha. Pealegi antud juhul ei soovi ma lisaks mul juba olemasolevale probleemile veel mingisuguse jamaga tegeleda. 

Seega sean sammud söögiplatsi poole. 

Vaevu jõuan viis sammu oma majakesest eemale astuda, kui eemalt hüüab Stephen mind, mis mu kohale kangestab.

"Elena!"

Bingo! See on minu nimi.

"Mida?" laiutan käsi. 

"Mine kutsu Luke hommikusöögile! Meil algab trenn veerand tunni pärast trenn!" karjub viimane, seistes umbes saja meetri kaugusel minust, mis paneb tema hääle üle kogu laagriplatsi  puudelt vastu kajama. 

Nüüd see algabki. Mõtlen endamisi ja pööritan silmi. 

"Kas see peaks minu probleem olema, et teil trenn," podisen vaikselt nina alla.

"Kohe!" käratab ta kärsitult. 

Kanna pealt pööran otsa ringi ning marsin majakese number kolmkümmend kolm suunas. Podisen kui siil rahulolematult, kuid ma ei saa ka keelduda. Mul on sõlmitud see kuradi diil Lukeiga. Ja kuigi ei olnud otseselt antud korraldus Lukei poolt, on see temaga seotud.