Naabermaja mängur

8. Jäätis

"Tere, armsad helged pead. Minu nimi on David Litt. Tõenäoliselt on teist keegi minust kuulnud, kuid tõenäoline, et teil pole õrna aimugi, kes ma olen."

Bingo! Ei tea.

"Igal juhul lühidalt. Olen poliitiliste kõnede kirjutaja ja pikalt osutasin oma teeneid president Obamale."

Obama kõnekirjutaja. Muljetavaldav. Huvitav palju kool talle selle ühe õpitoa eest küll maksab?

"Ja täna on minu eesmärk vormida teist üks sammuke lähemale saada selle riigi parimateks kõnekirjutajateks kui ka pidajateks. Proovime täna siis üheskoos selgeks saada, mis asi see kõne ka on ning otseloomulikult ka ise valmis kirjutada ühe asjaliku kõne ning seda esitada. Ennekõike alustame lühidalt teooriaga, vaatame mõned parimad kui ka halvimad näited kõnedest ning nende esitamistest, teeme selgeks peamised kõnekunsti esitamise nüansid ja seejärel laseme pastakatel kuumaks kütta," juhatab sisse kolmekümnendates mees talle usaldatud õpitoa. 

Kõlgutan laua all jalga, mõtted pika kaarega kõnekunsti loomisest mööda põigates. 

Püüan välja mõelda, mis pagana plaan Lukeil on, et ma kell neli autoparklasse minema pean. Kuhu ta minna tahab? 

"Teadaolevalt on kõnepidamise kunstiga inimesed tegelenud juba aastatuhandeid. Sõltuvalt peetava kõne eesmärgist võib kõned jagada kolme suuremasse kategooriasse: olmekõned, veenmiskõned ja informeerivad kõned. Üks ei välista siinkohal aga teist – näiteks võib kõnepidaja kõnelemise käigus inimesi informeerida ning seejärel üritada neid veenda saadud info põhjal tegutsema. Küll aga erinevad üritused ja olud nõuavad erinevaid kõnetüüpe, kuid iga kõne peamiseks eesmärgiks on alati oma sõnumi vahendamine. Teisejärgulise eesmärgina võib kõne ka näiteks õpetada kuulajatele uusi oskusi või nende meelt lahutada."

On tunda, et härra Litt on olnud tugev kõnede kirjutaja ja nende pidaja. Tema laused on selged ning voolavad, kuid oskus haarata nooremat kontingenti kuulama teda, ei olnud tema tugevaim külg. Ta kõlab liialt monotoonsena. 

"Kõne kirjutamisel tuleks alustada eeskätt eesmärgi püstitamisest, et mõista paremini, mis on antud kõnepidamise soovitud lõpptulemus. Lisaks eesmärgile tuleks kindlasti mõelda ka publiku ja esinemisformaadi omapäradele."

Just see sul hetkel puudub, härra Litt!

"Räägime alustuseks näiteks olmekõnest. Olmekõned on tavaliselt pidulikud kõned nagu tervitus- ja õnnitluskõned, sünnipäevakõned, tänukõned, mälestuskõned, tähtpäevakõned. Võrreldes teiste kõneliikidega on olmekõne kõige isiklikuma alatooniga ja sellega seoses kõne esitus ka emotsionaalsem. Sisus räägitakse sellest, mida konkreetne pidulik sündmus kõneleja jaoks tähendab, tihti seotakse kõnega ka isiklikke kokkupuuteid ja nendega seotud lugusid. Pidulik kõne ei pea olema alati väga ametlik ja tuimalt esitatud. Olmekõne ehk piduliku kõne puhul on väga olulisel kohal elav esitus. Väga tõenäoline, et nii mõnigi teist siinolijatest on just nimelt olmekõnega kokku puutunud. Andke endast märku."

Mina olen!

Ometigi jään passiivseks. Pööritan tülpimusest silmi ning jala õõtsutamine laua all aina hoogustub. Ma pole ikka veel päris hästi toibunud mõne hetke eest Lukeiga toimunud vahejuhtumist. Ma pabistan, lausa higistan närveerimisest, sest mind valdab teadmatus õhtu ees.

Härra Litt aina jätkab monotoonset teadmiste jagamist kõnekunsti osas, mis mu lõplikult uinutab. Ma ei näe ega kuule ühtki tema öeldud sõna. Vahin ainiti aknast välja, jälgides kuidas sportlased trenni teevad. 

Ühel hetkel tuletab kõht ennast meelde. Järjekordselt jäi mul hommikusöök söömata, kuna ristumine Lukeiga võttis igasuguse isu ära. 

Surun kätega kõhtu, et poleks kuulda selle korinaid tervele auditooriumile.