Naabermaja mängur

13. Vistrikud

Taaskord ei suuda ma uinuda. Pigistan tugevalt silmi pidevalt korrutades endale magama jääda. Kõik mu jõupingutused on lootusetud. 

Ainuüksi teadmine, et Luke Henderson isiklikult ööbib minuga ühes ruumis, peletab igasuguse une minema. Ja sugugi mitte, et ta norskaks või teeks muid kummalisi liigutusi ning häälitsusi unes, vaid lihtsalt selle jobu viibimine minuga ühes toas. Teiseks, mu pahkluu annab korralikult endast märku võimaldamata ühtki võimalust sõba silmale saada. 

Kolme aeg öösel tõusen üles, et vett juua. Kahman pimedas öökapil pudeli, mis mu sültjas sõrmede vahelt hoopiski põrandale maha kukub. Kogu ruum täitub meeletu kolinaga nagu oleks pomm plahvatanud. 

Kõrvalvoodist kostub nihelust. Seiskan hingamise hirmus, et äratasin Lukei üles. Kohe, kui saabub vaikus, vabastan kinni peetud õhu enda hingetorudes ning asun üle voodi serva maha kukkunud pudelit kätega kompama. Suutmata seda kohe tabada, venitan end veelgi enam voodist välja, toetudes nüüdseks suurem osa oma keharaskusest vasakule küünarnukile. 

Olles spordist sama kauge nagu kuu ning tähed minust, ei suuda ma kogu oma keha ühel ainsal käel üleval hoida, pudenedes ise voodist kolaki põrandale maha. Vaevu möödub paar sekundit, kui pime ruum täitub valgusega.

Pigistan silmad kinni, päästes neid valusast halastamatust ründava valguse odast.

"Mida sa teed?" küsib Luke unisel käriseval häälel. 

Aeglaselt pilgutan silmi lahti, tabades esimese asjana veepudelit, mis on täpselt Lukei voodi kõrvale veerenud.

Ega muud moodi see ju olla ei saanudki. 

Alles seejärel tõstan pilgu poisile, kes nüüdseks on end voodis istuli ajanud ning hämmeldunult vahib mind põrandal lebamas. 

Hoolimata sellest, et Luke on äsja õndsast unest ärganud, näeb ta veatu välja. Sassis juuksed, kergelt pilukil silmad, mille ripsmete varjust sinised teemandid sädelevad- lihtsalt perfektne. 

Liiga hea väljenägemine võiks olla kriminaalselt karistatav. 

"Ma tahtsin vett juua," kogelen, lesides ikka veel kõhuli põrandal maas. 

Tõukan end kätega üles, nihutades end rätsepistmesse. Haaran pudeli, millelt peegeldub lai naerunägu, mis irvitab mu kohmakuse üle.

"Läksid auku põrandasse kukutama lootuses, et sul hakkab kusagilt vundamendi põuest vesi purskkaevuna pritsima?" küsib ta sapise irooniaga. 

"Küll sa ikka oled vaimukas," krimpsutan rahulolematult nina. 

Keeran veepudeli korgi lahti ning võtan lonksu. Märkan silmanurgast, kuidas Luke kullipilgul mind passib.

Tema pidev jälgimine muutub talumatuks, muutes võimatuks järgmist veesõõmu võtta. 

"Mida sa vahid?" küsin närviliselt. 

Lukei suu venib kõrvuni. Tean, et midagi kohe juhtub. Nii palju olen juba selgeks saanud, et irve tema näol tähendab midagi tobedat ning piinlikku. 

"Mis sul on?" jätkan kärsitult. 

Tema rahulolev muie aina venib. Ta vahib mind, silmnähtavalt nautides vaatepilti, mida näeb.

Mida ta näeb?!

"Kenad nibud," sõnab ta muheledes ning hammustab kergelt alahuult. 

Ootamatus, mis mind tabab, võtab põlved nõrgaks. 

Elektrišokk läbib mu sooni, kattes kogu keha külma higiga ja samaaegselt põleb mu nägu häbist tuhaks.

Langetan tema otsekohesusele pead ja veendun poisi sõnade tõepõhisuses. Ja sel korral ta ei valeta ega tee nalja. Mu rinnanibud turritavad liigagi silmatorkavalt õhukese puuvillase riide alt välja.