Naabermaja mängur

50. Mõtlematu samm

Jõuame Eugeni kottpimedas. 

Suvatsen vahepeal helistada isale ja öelda, et läksin koolist otse Amy juurde ning jään ööseks. 

Valetamise oskus aina paraneb.

Ma isegi mitte ei küsi luba, vaid lihtsalt panen ta fakti ette, et ma ei tule ööseks koju. 

Pärast eilset üsnagi süüdistavat vestlust, mille jooksul ema peamiselt ainult röökis mu peale, tunnen, et vajan hingamisruumi enne, kui uuesti naisega silmitsi seisan.

Õnneks reageerib isa mu teatele rahulikult ja mõistvalt. Ta täpsustab, kas ma laupäeval ikka koju tulen, sest nad plaanivad maale sõita, ning ega ma midagi kodust vaja ööseks jäämiseks. Kinnitan, et olen järgmine päev tagasi ja puudust ma millestki ei tunne.

Peagi jõuame hubasesse elamurajooni, kus Aron ühe maja hoovi end ära pargib. Silman umbusklikult hoonet, mille tuled on kõik kustus, selle ümber ei liigu hingelist, ei tümpsu muusikat ega sähvi tulukesi. Mitte miski ei viita, et pidu, millest Aron kõneles, siin toimub.

"Oled sa kindel, et me õiges kohas oleme?" küsin talt kahtlevalt. 

"Täiesti," kinnitab ta mulle. 

"Aga siin pole ühtki teist autot maja ees. Pealegi pole näha ka inimesi liikumas. Tuled kustus, muusika ei tümpsu," vuristan talle ette ikka veel suutmata uskuda Aroni sõnade tõepõhja.

"Usu mind. Me oleme õiges kohas," usutleb poiss mind, suul kelmikas muie.

Ta tõmbab süütest võtme ning avab ukse masinast väljumiseks.

Kiiruga koban turvavöö lahti ja järgnen Aronile, kes nüüdseks pika kindla sammuga maja poole liigub. 

Olen sunnitud sörkima, et ta kinni püüda. 

Justkui ei kusagilt võtab Aron taskust välja võtme, mille lukuauku lükkab ning kergema keeramise peale kostub klõpsatus, mis annab märku ukse avanemisest. 

Vaatan teda hämmeldunult.

"Mi...mis... mõttes nagu?" kokutan.

Aron puhkeb naerma, kui näeb mu kahvatunud ilmet, mille tingivad ühtaegu nii üllatus kui segadus.

"El, ma elan siin," naerab ta, "küll sa ikka oled talleke."

Mu suu vajub algselt suureks hääletuks A- ks, kui seejärel vormub see O-ks. 

Maja, milles Aron elab, on oluliselt väiksem kui Williami, kaks ja pool korda suurem minu pere majast ning hinnanguliselt samas suurusjärgus nagu Lukei. 

Poiss avab ukse ning lubab mul esimesena siseneda. 

Automaatselt süttib esikus tuli, paljastades lumivalged seinad ning tumeda voolujoonelise mustriga tammest parketipõranda. 

Tahan jalast tennised võtta, kui Aron peatab.

"Ei, ei, las jäävad jalga."

Ma ei jõu midagi öelda, kui nurga tagant astub välja hinnanguliselt viiekümnendates, aasia päritolu naisterahvas, käes kandik värskelt küpsetatud küpsistega, mis täidavad kogu esiku magusa lõhnaga sugugi jätmata minu süljeretseptorid külmaks, kui peagi kogu mu suuõõnsus süljega täitub, mille näljaselt alla neelan.

"Aron, lapsuke, kas sina jõudsid koju?"

"Jah, mammi," vastab poiss erilise leebuse ning hoolivusega hääles. 

Seisan tummana.

"Oh, meil on üks külaline juba kohal," naeratab naine soojalt, kui märkab mind poisi kõrval seismas.