Naabermaja mängur

6. Sleepover

Seisan oma laagrimajakese ukse taga koos Aron Werneriga; Lõuna Eugene Keskkooli ühe ihaldatuima poissmehega. 

See lausa kõlab naeruväärselt. 

Ometigi meeldib ta mulle sellest salgast kõige enam, sest ta suutis alati delikaatselt nalja visata ning on ääretult sõbralik minuga. Kaks suurepärast omadust. 

"Kes sind sedasi toiduga üle valas?" silmitseb heledapäine Kreeka jumal mind teraselt. 

"Ei keegi. Lihtsalt tähelepanematus, millest sai tingitud väike õnnetus," seletan talle. 

Aron krimpsutab rahulolematult nägu justkui mitte uskudes mu sõnu. 

"Kui see oli lihtsalt väike õnnetus, mille tingis tähelepanematus, siis miks sa nuttes ära jooksid?" jätkab ta kahtlustavalt. 

"Ma juba kartsin, et sa jooksed minust kiiremini," lisab ta iroonilise märkuse, irve suul kõrvuni venimas.  

Ometigi lahjendab ta sellega minu jaoks ärevaks muutunud olukorra. Nii palju, kui ma selle mikroskoopiliselt lühikese aja jooksul temaga kokku olen puutunud, mõistan, et ta üritab alati muuta keskkonda võimalikult vabameelseks, sõbralikuks ning pingevabaks. 

Seepärast ta mulle iga korraga aina enam meeldibki.  

Kuid seal samas ma tean ka, et tegelikult on tal totaalselt ükskõik minust. Tõenäoliselt, kuna ma olen nüüd Lukei jooksik, on Aronil minu näol tegemist eksootilise meelelahutusega. Minust sai Lukei ori teadmata ajaks. Olles Lukei ori, olen ka tema sõprade ori. 

"Aron, enne kui ma sulle vastan, küsin ma hoopis sinult. Mille kuradi pärast sa tulid siia ja teed nägu nagu sa hooliks? Sul on tegelikult totaalselt suva, mis minuga toimub, kes ma üldse selline olen. Sa ei suuda oma sõbrakestega mitmenda korra järel isegi mu nime meelde jätta."

Noormees vaatab mind kerge jahmatus näol. 

Kas ma olin liiga karm nüüd?

"Kas sa tõesti pead mind nii jubedaks koletiseks, El? Ma mäletan väga hästi su nime, kuid mulle näis lihtsalt veidi humoorikas, kui sulle Selena ütlesin. Mulle tundus, et see pakkus sulle endale ka nalja," seletab ta kulme kergitavalt. 

Meie huumorimeel küll osalt kattus, kuid mitte siinkohal. 

"Igal naljal on oma piir," sisisen läbi hammaste. 

"Ühesõnaga," libistab Aron sõrmedega üle oma heledate juuste, "ma lihtsalt mõtlesin, et eilne vahejuhtum tõmbas sul pinna alt. Ma saan aru, et sa oled uustulnuk siin koolis ning selleks, et ellu jääda, tuleb osata enda eest seista. Kuid ma tahan sulle öelda seda, et sa suudad rohkem kui mõni muu uustulnuk."

Vahin Aronit silmad avali.

Järjekordne kompliment mulle, Aron. Aitäh. 

"Nagu ma sulle eile ütlesin, avaldasid sa tõepoolest muljet. Ja sinu eriskummaline huumor sellise ninatarkusega väga meeldib mulle. Mis aga puudutab Lukei ja temaga sõlmitud diili, siis siinkohal ole lihtsalt karmim. Ära lase tal niisama kergelt endale pähe istuda."

Aron teeb mulle silma. Tema heatahtlikkus, malbus ja sõbralikkus sulatasid jää, mis mul hetkeks tekkis tema suhtes ning kavatsustes.

Naeratan põgusalt, õrn õhetus põskedele tekkimas. 

"Sa oled vinge, El," sõnab ta rahulolevalt, "ja muide.."

Aron teeb sammu lähemale, sirutab välja käe ja tõmbab sõrmega üle mu topi, kui siis pudruse näpu endale suhu pistab.

"See veel kõlbab süüa," naerab ta, mis mind nakatab.  

"Ehk et ma olen teie jaoks nüüd kui mingisugune uus lemmikloom, kes on teist tõugu ja omapärase käitumismustriga?" küsin lõpuks.