Naabermaja mängur

14. Distants

Seisatan keset staadioni oodates orkaani, mis minu poole sööstab. 

"Mida sa ikka endast arvad, kuradi lipakas selline!" tõukab April jõuliselt mind vastu rinda. 

Lendan paar sammu tagasi, väänan välja juba vigastatud jala ja suudan vaevu tagasi hoida karjatuse teravale läbivale valule. Ometigi säilitan tasakaalu ning jään jalule. 

Vahetus läheduses olijad jäävad paigale ja suunavad pilgule meile. 

"Mida põrgut!" vihastan. 

"Ma teadsin kohe algusest, et ega sa niisama höörita end Lukei ümber. Kohe algusest peale on olnud su kavatsus ta endale krabada! Milline rõve lits sa ikka oled!" jätkab tüdruk kriiskaval häälel ega pööra tähelepanu ei oma sõnadele, vabastades kõike, mida sülg suhu toob ega ka aina kogunevat rahvast, kes põnevusega meid jälgib. 

"April, esiteks, kontrolli sõnu, mida sa räägid, kuna sellise laimuga võin ma kohtusse hagi esitada ja teiseks, ma ei saa üldse aru, millest sa räägid," sõnan niivõrd rahulikult kui suudan ja laiutan nõutult käsi.

Näib, et minu väline rahulikkus, mis hoopiski tegelikult sees pulbitseb, veenab teda. April vaikib hetke ja vahib mind segadust täis ilmel. 

"Ma tean, et ta oli täna öösel sinu juures ja te mõlemad olite pool alasti!" uriseb tüdruk vastu. 

Silmanurgast näen, kuidas rahvast aina rohkem meie lähedusse koondub. 

Kui ma nüüd ennast puhtaks ei pese, siis olen igavesti Lõuna Eugeni Keskkoolil hammasrataste vahel. 

"Kust sa üldse võtad sellist jama, April?" mu mängitud dramaatilisus kukub liigagi tõetruuna välja nii, et hetkeks jään lausa iseennast uskuma.

Draamateater lausa nutab su järgi, El... itsitab mu alateadvus. 

"Lily, su toakaaslane nägi teid," turtsub tüdruk vastu.

"Lily? Mu toakaaslane?" vahtin teda huuled kriipsuks tõmmatuna, "kas sa saad aru, et sest hetkest peale, kui ta siia laagrisse tuli ei ole tal ühtki kainet ning selget päeva olnud. Kas ta sulle ei olegi pakkunud?"

Silmnähtav segadus aina siginbs Aprilis. Tema peenikesed kulmud vajuvad keskelt kokku, silmad tõmbuvad pilukile ning huuled prunti. 

"Pakkunud mida?" 

Pööritan silmi tema aeglaselt toimivale protsessorile. 

"Mõnuaineid," sõnan iseenese mõistetavusega. 

"Mis asja!" kiljatab tüdruk, "ta tarvitab mõnuaineid."

"Lõpuks jõudis pärale," taaskord pööritan silmi. 

April maigutab suud suutmata ühtki piuksu kuuldavale tuua. 

"April, usu vähem igasuguseid," lisan lõpetuseks, "sorry, aga ma pean nüüd õpituppa minema ja sinna jõudmiseks kulub mul kaks korda rohkem aega kui tavapäraselt."

Toimis! See toimis! Karjun mõtteis. 

Lonkan kohale tardunud tüdrukust mööda.

Esimene ehmatus, mida April suutis minus tekitada, osutus hoopiski lihtlabaseks pruntis huultega pardiks, kes on sama rumal kui mu toasussid. Suudan end piisavalt veenvalt tema ees puhtaks rääkida.

Hingan kergendatult, kuid ometigi raskustunne mu hinges ei jäta mind täielikeult. Mitte kuidagi ei uskunud, et April mind nüüd täielikult rahule jätab. Raputasin tüdruku vaid hetkeks maha. 

-----

Kohe, kui õpituba läbi saab, söön kiirelt lõuna ja varjun oma majakesse kogu ülejäänud päevaks. Mulle tundub, et info on juba jõudnud laialdasemalt levida ning nii mõnigi silmapaar uurivalt mind piidleb ja midagi tasaselt sositab kommentaariks.