Naabermaja mängur

29. Tagajärg

Lukei POV

Ma pole kindel, et suudan lõpetada. 

Ma pole pikalt saanud niivõrd meisterlikku ning osava suudluse omanikuks. El on ületanud kõik ootused, oletused ja enamgi veel. Tema oskus liikuda minuga sünkroonis hämmastab mind, muutes suudluse kordades nauditavamaks kui muidu. Pealegi tema pruntis huuled on pehmed ning siidised kui taevased vatitupsud. 

Kurat. Ma naudin seda rohkem kui oleks arvanud ja tarvis. Kui ma nüüd ei peatu, siis... siis... siis ma ei peatu!

Lõpeta ometi, idioot!

Pealegi üle pika aja suudlen huuli, mis ei ole mäkerdatud huulepulga ega mingi muu ebaloomuliku pläustaga vaid on oma loomulikus olekus. Ei mingit kõrvalist maiku suus. Saan maitsta Elenat täpselt sellisena nagu ta on. Ja peab tunnistama, et ta maitseb hõrgult. 

Mees, lõpeta ära. Sa lihtsalt tahtsid tõestada, et too türapea ei tee muud, kui püüab Elenat manipulatsiooniga võrku püüda. 

Nüüd olen ka kõik enda kavatsused ületanud. Tahtsin talle vaid selgeks teha, et ma ei häbene teda. Tahtsin ümber lükata tema teooria, et tal pole õigust minuga läbi käija. Tal on kõik need õigused. Ja tundub, et täna andsin talle hoopiski volitusi juurde. 

Pealegi ehk nii ongi parem. Kui mõelda sügavamalt ehk jätab nüüd Tyler Elena rahule ega survesta ja ahista teda tema juurde tagasi minemast? Ehk nüüd mõistab April, et ma ei soovi temaga koos olla ning tal pole enam lootust? Ehk nüüd jätavad kurjad vaimud Elena rahule ning ta ei sattu järjekordselt koolikiusamise ohvriks, mille taga, olen enam kui kindel, seisab April? 

Tegelikult olen ma alati mõistnud, et olen koolis iidol ning mul on teatud staatus saavutatud, kuid ma mitte kunagi eriti ei tahtnud lasta ligi mõttel, et see tegelikult ongi niivõrd haiglaslik nagu El on mulle püüdnud selgeks teha. 

"Dude, mida põrgut!" tõukab tugev mehejõud mind eemale, rebides mu Eli huultelt lahti, millest jääb nüüdseks vaid kustumatu mälestus ning sapine maik suhu, et meid katkestati. 

Jään meetri jagu tüdrukust pidama, suutes säilitada tasakaalu. 

Suunan silmad üles ja leian puhevile ajatud, käed rusikasse surutud Tyleri, kes teeb sammu tagasi, haarab laualt pesapalli kurika ja astub mulle lähemale. 

Ajan end sirgu ning demonstreerin oma domineerivat pikkust tema üle, jäädes peajagu poisist üle kõrguma. 

Nii möku ta siis on, et suudab vaid kurikaga kakelda?

"Probleem, Tyler?" küsin kulme kergitavalt.

Ruumis viibijad koonduvad seinte äärde, taganedes meist. Uudishimulikult jälgivad nad meid, mõni, tänapäeva maailmale omaselt, võtab tagataskust telefoni ja vajutab kaamera lindistama. 

Kuradi tropi kari. 

Tyler kohkub. 

Tean, et ta pole minu jaoks mingi vastane siin samas kohe maha murda ning nina veriseks lüüa. Kuid ma ei soovi seda teha, eriti siin Timi kodus, ja pealegi Elena silmade all. 

Kujutan ette, et olen tüdrukus niigi enda vastu viha ootamatu suudlemise järel kümne kordseks kergitanud. Ilmselt, kui ma nüüd veel taoks Tyleril näo sodiks tema silme all, neaks ta mind elu lõpuni. 

Ma näen, kuidas Elena on reageerinud Tyleri püüdlustele temaga rääkida. Ta nutab. Ta puhkeb nutma nagu kõik nende vahel oleks alles äsja juhtunud. Ja nüüdki mõni hetk tagasi, tema naelutatud pilk Tylerile teise tüdrukuga kudrutamas. Tema sees on jätkuvalt elus tunded, mis peaksid olema juba ammu surnud.