Naabermaja mängur

37. Rüütel

Istume söögilaua taga ning nosime nuudleid, mille Luke hiina restoranist kaasa ostis. 

Emily ümber olev lauapind ja põrand on maha pudistatud nuudlitest täis justkui inimkehastuses põrsas istuks mu kõrval, kes isukalt toitu sisse vitsutab. 

Seal samas olen tänulik Lukeile, kes päästis mu pikemaajalisemast kisast, sest toidu valmimisele oleks kulunud omajagu aega ning see oleks möödunud katkematu Emily jonnimise saatel. 

Istume vaikuses. Olen oma silmad suunanud ainuüksi nuudlikarbile ega julge piiludagi poisi poole.

"Kõht täis," teatab Emily. 

"Suu ja käed on vaja ära pesta," manitsen tüdrukut ja tõukan end laua tagant eemale. 

"Istu. Ma saan," tähendab Luke. 

Põikan üllatust täis silmad poisi poole, kes on jõudnud juba püsti tõusta. 

"Tule," kutsub ta plikat endaga valamu juurde minemast. 

Kullipilgul jälgin iga tema liigutust, mil ta Emily sülle võtab, hoiab teda ühe käega kinni ja teisega keerab vee jooksma. 

Tüdruk pistab pisikesed labakäed kraani alla ning lapsele omaselt laseb veel üle nende lihtsalt voolata. 

"Kas sa suud oskad ka puhtaks teha?" küsib Luke pehmel toonil.

"Ikka," kilgatab Emily. 

Sõrmed sirged ning pingul, asetab ta käe suule ja teeb paar tõmmet üle näo. 

"Tubli," kiidab poiss tunnustavalt, keerab vee kinni ning asetab plikatirtsu põrandale. 

Luke haarab köögipinnal vedeleva rätiku, mille Emilyle ulatab.

"Nüüd multikad!" karjatab tüdruk, mis paneb mind võpatama.

"Kannata pisut. Mina ning su õde sööme ära, siis vaatame koos," sõnab Luke malbelt. 

Vahin neid kahte ega suuda uskuda ei oma silmi ega kõrvu. 

Luke ei väsi mind üllatamast. Poleks kunagi uskunud, et ta suudab niivõrd hellalt ja kannatalikult ümber käia väikese tüdrukuga, kes muud ei tee, kui suuremalt jaolt jonnib ning kisendab. 

Pealegi tean Lukei, kes ei hooli mitte kellestki ega millestki muust kui ainult endast. Ometigi praeguseks momendiks on ta suutnud kogu minu teadmise tema suhtes ümber lükata. 

Ta on ju isegi väljendanud hoolivust minu suhtes. 

Oleme nüüd ju parimad sõbrad, et mina pääseksin terve nahaga koolis, kus olelusvõitlus on tugevam kui kusagil eales kohanud oleksin. 

"Miski valesti?"

Kohkun ja löön silmad tagasi nuudlitesse.

"Kas mulle näib või miski häirib sind?" küsib poiss, kui tagasi toolile istub. 

Raputan pead ning pistan suutäie aasia köögi toitu suhu. 

"Sa oled kehv valetaja, printsess."

"Printsess? Mina olen printsess!" karjub Emily elutoast. 

"Sa oled printsesside printsess!" hüüab Luke vastu ja kihistab naerda. 

Muigan ning suvatsen siiski kiigata poisi poole. 

"Poleks kunagi uskunud, et sa lapsi sallid," sõnan irooniliselt. 

"Ma olen täis üllatusi," naerab ta. 

"No shit Shrelock," pööritan silmi. 

Moment valitseb vaikus.