Naabermaja mängur

10. Leppimine

Me polnud sugugi teel tagasi laagrisse. Päike on loojakarja vajumas ning mina sõidan ringi Eugene linna most wanted poistega. 

Kui irooniline.

Peatume kodust umbes viie miili kaugsel asuva Tacovore nimelise kohviku kõrval. Sinise fassaadi, suurte massiivsete mustade raamidega aknad ning hoone ülemine kollaseks värvitud serv kohe mitte ei kutsu sinna sisse sööma. Veelgi enam kõhedust tekitav on selle sissekäigu ukse juurest vasakul üleval kujutatud peakolju.

Kummaline on kohata säärast ehitis keset elumajade rajooni, mis on niivõrd kaunis ja idülliline. Too hoone üldse ei harmoneeru ümberringsega. 

"Mida me siit otsime?" küsin rahulolematult. 

Ainus, kes sellest seltskonnast suudab minuga normaalselt  kogu aeg vestelda ning dialoogi pidada on ikka üks ja ainus Aron Werner. 

"No mida, El. Ikka sööma," teatab ta õnnelikult. 

"Sööma? Sa alles sõid kõik mulle kaasa antud pirukad ära," hüüatan imestunult. 

"Neid oli kõigest neli," pööritab Aron silmi. 

"Ja pealegi on siin nii head tacod."

"Pole kahtluski," torisen rahulolematult. 

Mul pole mingit mõtet hakata protestima ja nõudma kiiremas korras laagrisse sõita, sest sellisel juhul hakkab Luke just risti vastupidi tegema.

Astume hoonesse, kus meid tervitab arvestatav hulk sööjaid. Selle söögikoha seinad on helekollased. Keset ruumi asetsevad puidust ehitatud boksid ning igas paiknevad eraldi laud istmetega. Kogu interjöör on oluliselt pehmem ja leebem kui selle eksterjöör. Olen üllatunud, kuna esimese hooga olin valmistunud silmitsi seisma hulk karmide meestega nahktagid seljas. Ometigi istuvad siin igas vanuses inimesed kas üksi, sõprade või lausa peredega. 

Poisid prantsatavad laua taha, mis asub ühe akna all. Nende istumisasendist on selge, et nad ei külastanud kaugeltki mitte esimest korda käesolevat söögikohta. 

Vaevu möödub minut meie saabumisest, kui meie ette astub noor keskmist kasvu blondi peaga neiu. 

"No terekest, poisid. Pole teid ammu siin näinud," tervitab viimane liigagi sõbralikult kuldset triot. 

Ma ei teadnudki, et olen vahepeal sugu vahetanud. 

Neiu ei pööra grammigi minule tähelepanu. Olen täiesti nähtamatu.

Just see, mida sa kõige paremini teha ja olla oskad. Iroonitseb minu teine mina. 

"Kiired ajad," sõnab Stephen, keda ma esimest korda sest hetkest peale, kui tema seltskonda tihedamalt taluma pidanud olen, särab näost ning on totaalselt lummatud tüdrukust tema ees. 

"Vahepeal võiks oma tihedas graafikus ikka leida aega, et meilt läbi astuda," jätkab neiu kohmakalt.

Enam polnud võimalik mitte märgata neiu õrnalt roosakaks tõmbunud põsesarnasid. Tema süütu häbelikkus mõjub võluvalt. 

Lausa põnevusega naelutan silmad neile ja naudin nende vahel särisevaid lendlevaid sädemeid. 

"Nagu näed, siis täna leidsime selle aja," osutab Stephen tõsiasjale. 

"Pärast väga pikka pausi," tuletab tüdruk meelde.

"Olgu, olgu, noored," sekkub Aron vahele, "võtke ometi endale see hotellituba üks kord ja lihtsalt tehke asjatamised ära. Ma ei jaksa iga kord nii palju aega ohverdada teie silmnähtavale miilustamisele, kui samal ajal hoopiski võiksid mu tacod juba valmida."