Naabermaja mängur

34. Tagasivaade ööseltsilise ellu

Luke naerab tükk aega enne, kui taaskord suu avab: "Tõsi. Ma olen korduvalt Aprili petnud. Ilmselt kõlab lapsikult, kuid see on olnud minu viis talle haiget teha selle eest, mida ta Marilynile tegi."

Ta tõmbab hinge ja ootab, et ütleksin midagi. Ometigi ma vaikin.

Saan vaid nii palju targemaks, et ka poisid on kättemaksuhimulised raiped nagu tüdrukud.

"Ma ei osanud muud moodi. Kui sa tahad mulle öelda, et ma olen alati säärane olnud, siis ma valmistan sulle pettumust, printsess."

Tõstan pilgu ees lõõmavalt lõkkelt Lukeile.

"Ma ei mõista, miks sa teda lihtsalt maha ei jätnud, kui sa teda silmaotsaski ei salli?"

"Polnud nii lihtne, El," kehitab ta õlgu.

"Sa räägid täpselt nagu oleksid neljakümne aastane abielu mees kolme lapse isa, kes igapäev töötab kui orav rattas, et maksta ära majalaen, autoliising, kommunaalkulud ning toita ära kõik majapidamises elavad suud," tähendan sarkastiliselt.

„Teravalt sapine El," vangutab Luke pead ja ohkab raskelt.

„Sorry, võta või jäta," laiutan süütult käsi, „sina tahad päästjarüütlit mängida ning minuga sõbraks hakata. Sul on veel võimalik sellest taganeda."

Luke põrnitseb mind enne, kui sõnab: „Eks me mõlemad ole parajad põikpäised iseloomuga härga, kes aina puksivad. Seega paras paar."

„Mida iganes," pööritan silmi.

Hetkeks sigineb vaikus, mis mulle sugugi ei meeldi.

„Seega?" katkestan selle.

Luke kergitab kulmu, manades näo nagu ei mõistaks, mida ma temalt nõuan.

„Miks sa nii kaua Apriliga koos oled olnud?" pööritan silmi.

„Ah, see," naerab poiss.

 ta hingab raskemalt sisse, andes sedasi märku, et see ei ole kõige meelsam jututeema vestlemiseks.

„Mõne aasta eest, kui minu ja Aprili vahel kõik oli alles alguses, sõitsime jalgratastega matkale. Läksime mägedesse, kus mul ühelt mäelt laskumine väljus kontrolli alt ning kukkusin niivõrd õnnetult, väänates välja parema jala hüppeliigese. Lisaks pressisin sellele omakorda veel massiga peale," poiss hingab sügavalt sisse, rind silmnähtavalt üles- alla liikudes, püüdes mu tähelepanu.

„Taastumine võttis hea mitu pikka nädalat enne, kui sain tagasi mänguplatsile. Uskusin, et nüüd ongi kõik korras kuni ühel mängul vastasmeeskonna liikmega ühel ajal palli järgi hüppasime ning tema mulle peale kukkus nii, et selle tulemusena mu vaevu taastunud jalg oli kaks korda hullemas seisus."

Luke neelatab, sel korral aadamaõun nähtavalt liikudes ning selle ümber lõkke poolt loodav varjumäng eriti teravalt kontuurides palli tema kõril.

Ta viskab silmad üles, leides koheselt üles minu omad. Poisi pilk on sügav ja intensiivne, kutsides mul esile külmavärinad üle kogu keha.

„Kui poleks olnud Aprili, siis täna ei oleks mind kandmas korvpalluri vormi ega niivõrd kõrges konkurentsis NBA-sse saamisel."

Vaatan otse talle silma, millest üheaegselt peegeldub nii tänulikkus kui ka kahetsus.

Ma ei oska midagi öelda, mul ei ole midagi öelda.

„Arstide prognooside kohaselt võisin suu puhtaks pühkida suurest spordist. Tõmbasin kriipsu oma karjäärile, unistustele, lootusele jõuda NBA-sse. Tõdesin, et järelikult pole minu jaoks ega minu saatus; igal juhul mitte selles elus ning lasin käed rippu kuid April. Tema oli see, kes ainsana uskus minusse ja kogu teekonna üle kivide ning kändude läbi käis."