Naabermaja mängur

18. Viimase õppeaasta esimene päev

Terve tee koju ei jää ema hetkekski vait, raugematult ja järjepidevalt lugedes mulle epistlit. Isegi isa, kes tavapäraselt alati väsimatult jaksab emale kaasa kaagutada, on juba tüdinud ning tühja pilguga otse enda ette vaatab ning kramplikult kahe käega rooli hoiab.

"Suve lõpuni oled koduarestis!" teatab ema.

"Mitte kunagi varem pole sinuga selliseid probleeme olnud ja siin järsku korraldad sa alkoholijookidega peo suvelaagris! Ennekuulmatu! Enneolematu!"

"Ema, sa ise tahtsid, et ma rohkem sotsialiseeruks omaealistega, käiks väljas, pidutseksin," püüan end õigustada.

Vaikus? Lõpuks saabub vaikus. 

Liiga vara hõiskasin. 

"Jah, tahtsin, kuid mitte selliselt!" 

Tema hääl saavutab kõrgusi, mida ma kunagi kuulnud ei ole. Kriiskav ja kõrvukriipiv toon täidab kogu auto ning ajab nelja aastase õetirtsu nutma. 

Suurepärane. 

"Ah, mis koduarest! Lähed hoopiski, kuni kooli alguseni, vanaema juurde maale aresti! Punkt!" 

Aamen.

Ma ei püüa enam end õigustada ega anu leevendust mulle määratud karistusele. Kui ema on midagi otsustanud, siis see ei kuulu edasi kaebamisele. 

Just sel hetkel, kui ema on asunud Emilyt lohutama, keerab isa meie hoovi, suretades automootori garaaži ees välja. Õnneks on ka ema ühetaktiline mootor raugenud, mis annab lootust, et ülejäänud õhtu valitseb kodurahu. 

Hoolimata sellest, et ema elab kogu oma viha sõidu ajal välja ning kogu ülejäänud õhtu käitub minuga leebelt, mis momendiks annab lootust, et ta ei mõelnud oma sõnu tõsiselt, ei järgne paraku sellele kübetki haletsust säästmaks mind terve suvi veetmast vanavanemate juures. 

Mitte, et mul midagi selle vastu on, kuna ma juba niikuinii igatsen vaheldust tormakale linnaelule... kuid siiski. Suurimaks piinaks on Netflixi vaatamise võimaluse ära võtmine ning telefoni konfiskeerimine, seega ei jää mul muud üle, kui vanaema vana koera Buddyga teha lõputuid jalutuskäike metsa vahel. 

Ühe korra õnnestub mul kohalikku raamatukokku murda, et seal avaliku arvuti võimalust kasutada ning kirjutada lõpuni laagris alustatud kõne, mille ära saatmise tähtaeg halastamatult kuklas tiksub. Oma üksikute õhtute täitmiseks napsan aga paar raamatut kaasa, mis aitavad pisutki leevendada minu Netflixi põuda ja vähemasti vaimusilmas panevad mu filmilindi tööle. 

Katastroof seisneb selles, et mul ei ole mingit suhtlust ei Amy ega Mattiga kuni Eugeneisse naasmiseni ning mu sotsialiseerumisvajaduse akutase langeb kriitilise valupunktini. 

-----

Viimase õppeaasta esimene koolipäev on kätte jõudnud. Kahest õndsast ööst oma voodis jääb ilmselgelt väheks, et astuda silmitsi uute väljakutsetega Lõuna- Eugenei Keskkoolis. Vanaema juures olles äratas ta mind pea iga päev kuuest, mille tõttu tunnen tungivat vajadust une järgi. Kuigi mul on ka meeletu vajadus kohtuda Amy ja Mattiga sotsialiseerumise eesmärgil, ei suvatse ma loovutada need loetud minutid neile, mille järel saabub pea aastane vangistus kooli seinte vahel, vaid püüan võimalikult palju nautida enda laia mugavat voodit ning und. 

Küll ma jõuan veel kogu õppeaasta vältelt neist kahest ära väsida. 

Ka sundimise peale ei taha mu silmad avaneda. Ometigi kogu tuba on juba täitunud päikese kiirtega ja hommik pakatab positiivsusest.

Mitte minul. 

Vaevu lohistan end voodist välja silmad pool pilukil. Ma isegi ei julge end peeglist kiigata hirmus, et võin ehmuda muumiale, kes mulle otsa vahib. Otsustan seda teha pärast pikemat lõõgastavat dušiseanssi, kui kogu mu keha kui meel on üles ärganud.