Naabermaja mängur

23. Probleem probleemi otsa

Kuulmine teravneb ning suudan kinni püüda eemalt tulevat tasast pobinat. Püüan keskenduda, et vähemalt ühte sõna eristada kuid lootusetu. Tunne on sant, lausa kohutav. Mind valdab meeletu väsimus ning uimasus. 

Kas ikka veel ei ole Lily mu sandistamisega lõpetanud?

Enne, kui üldse suudan silmi avada, tervitab mind meeletu peavalu, mis sunnib tugevamalt silmi kinni pigistama.

"Ta tuleb teadvusele," kuulen kauge ehana poisi häält.

Aron?

Milline kergendus ja rõõm on kuulda just tema häält. Võin vabalt välja hingata teadmisele, et nüüd on oht seljatatud. Ei mingit Lilyt ja STARSi käsilasi.

Küll on küsimus, et kui kauaks?

Aeglaselt avan silmad, pilgutan mitu korda, kuid väli, mida näen, ei muutu. See on jätkuvalt ühtlaselt valge. Mul kulub hetk mõistmaks, et olen selili, mitte kägardatud tualettpoti ette, ja asetatud kušetile.

"Kurat, El. Kuidas sa end tunned?" kuulen Aroni paanilist häält.

Paanilist?

Paanilist?

Ma pole kunagi kuulnud Aronit paanitsemas. 

Enne, kui üldse jõuan pisut pead keerata, ilmub otse minu ette Aroni nägu. Sinakashallid silmad uurivad iga millimeetrit minust.

Kus ma olen? Kuidas ma siia sain? Miks siin nii tugev ravimite ja desinfitseerimisvahendi lõhn on?

"Mis juhtus?" pistan käed selja alla, et ennast istuli lükata.

"Lapsuke, ära tõuse!" hüüatab võõras hääl, millele järgneb kõlav kingaklõbin.

"Pikuta veidi veel enne kui tõused," sõnab ta malbelt. Medõde.

Ohkan ja vajun tagasi.

Aron jätkuvalt silmitseb mind justkui proovib läbi minu näha, midagi välja lugeda, midagi enda jaoks mõista.

"El, ma hakkan juba tõsiselt muret tundma. See on teine kord nädala jooksul, kus sa langed tõsise kooli kiusamise ja vägivalla ohvriks," sõnab poiss.

"Kuidas sa end tunned?" uurib naine otsejoones ning lükkab mulle nina alla nuuskpiiritust minu reipamaks üles turgutuseks.

Krimpsutan nina ja pööran järsku pead, mis põhjustab tugevamaid valuimpulsse peas.

"Aii," sõskan selle peale.

"Peavalu?" täpsustab naine.

"Mhm," mõmisen.

Kostub eemalduvat kontsaklõbinat, mis momendiks vaibub ning peagi uuesti kõlab.

"Võta see, kullalaps," sirutab naine välja peopesa, millel valge pisike ketas lebab.

Täpsustamata, napsan sõrmedega tableti, mille suhu pistan. Üllatuslikult avastan, et mu suu on kõrb ning naise poolt ulatatud veeklaasi ahnelt tühjaks joon.

Sel hetkel sigineb vaikus ruumis.

"Aitäh," ulatan klaasi naisele tagasi.

"Võta heaks," naeratab naine emalikult ja peagi jätkab, "lapsuke, rääkides nüüd sellest, mis sinuga juhtus. Kas sa saad aru, et ma pean teavitama härra Woodi kui ka su vanemaid? Antud olukord ei ole normaalne ning siin tuleb sekkuda."

Teavitama? Härra Woodi? Vanemaid?

"Ei!" tähendan liiga järsku ja otsejoones kahtsen, kui järjekordselt teravam valu vastu peakoljut koputab.