Naabermaja mängur

42. Uus sõbranna

Istun Teresaga tolle samuses Starbucks kohvikus, kus Lukeiga esmaspäeva hommikul. 

Ka Teresa sõnade kohaselt on see Lõuna- Eugene Keskkooli õpilaste lemmikuim koht. Saan sellele koheselt kinnitust, kui asutusse sisse marssisime ja enamus näod liigagi familiaarsed näivad. 

Nii mõnigi tuleb mulle esmaspäevast meelde.

"Ma tulin siia kooli üle kaheksandas klassis ning sest ajast saati olin Apriliga sõbranna. Kuigi tuleb nentida, et juba siis oli ta üpris selline mõrd, kuid ometigi veel talutav. Pealegi minusse suhtus ta väga viisakalt, kuna mu isa oli paar aastat ajaloo õpetaja siin samas koolis kuni ta uuele töökohale suundus," jutustab tüdruk.

"Me kolisime veebruaris Eugeneisse, kuna minu isa sai õppejõuna tööd Oregoni Ülikoolis," avan veidi tagamaad enda elust. 

"Plaanid samuti sinna õppima minna?" küsib tüdruk.

Kehitan õlgu teadmata mida vastata. Ma tõesti ei tea, sest ma pole veel üldse jõudnud mõelda kaugemale kui tänane päev kuigi juba on kohe kätte jõudmas aeg hakata esitama avaldusi ülikoolidesse. 

Tyleri viperusega läksid kõik mu tulevikuplaanid solgiämbrisse, jättes tühja augu mu edasise osas. Kummalisel kombel ei olnud ma isegi suvatsenud mõelda, mis edasi saab. Ma tegutsesin Tyleri järgi, kellel oli juba pikalt paigas, et ta suundub Ameerika Ühendriikide Õhuväe Akadeemiasse Colorado Springsi. Vastavalt tema plaanile pidin mina esitama avalduse Colorado Ülikooli turunduse erialale. Mitte just kõige soovituim valdkond, kuid miski, mis siiski looks võimalused tööturul rakendust leida. 

Siin ma siis nüüd ka olen. Käin lõpuklassis Lõuna- Eugene Keskkoolis, kellel puuduvad tulevikuplaanid ning mängib fiktiivsuhet Luke Hendersoniga. 

"Ma ei tea üldse, mis edasi saab," vastan ausalt.

"Sõltub Lukeist?" küsib ta ootamatult. 

Sellele ei mõelnud ma üldsegi. Pean võimalikult loomulikult käituma. 

"Jah, sõltub Lukeist," valetan talle teadmata isegi, mis plaanid sellel poisil on. 

Kuigi on selge, et ta kavatseb oma tuleviku siduda korvpalliga, pole mul õrna aimuga, millised ülikoolid ta sihikule on võtnud. 

Me peame suurema kodutöö ära tegema, et teineteist paremini tundma õppida sellisteks puhkudeks nagu mul hetkel Teresaga.

"Minu meelest on imetlusväärne, et Luke lõpuks vabanes fuuriast. Ta on niivõrd muutunud selle aja jooksul, mil ta Apriliga koos olnud."

"Mis mõttes?" muutun kurioosseks. 

"Noh, Luke on rohkem endasse tõmbunud, väga tõsine, kurvameelne või vihane. Temast on raske aru saada. Ilmselt on tegu kõikide emotsioonide sümbioosiga. April on iga aastaga aina sapisemaks läinud, muutes Lukei elu põrguks. Luke on korduvalt püüdnud temaga lahku minna, kuid April on alati leidnud mooduse poisi kinni hoidmiseks ja seda lihtsalt seetõttu, et ta on üks nägusaim, populaarseim ning potentsiaalikam kutt meie koolis. April on osav manipulaator."

"Ma midagi olen kuulnud Lukei suust," tunnistan. 

Meenutan ööd, kui istusin poisiga tema koduaias lõkke ümber ning ta mulle sügavalt isikliku tükikese oma elust Apriliga lauale laotas. 

"Tõsi. Ma olen korduvalt Aprili petnud. Ilmselt kõlab lapsikult, kuid see on olnud minu viis talle haiget teha selle eest, mida ta Marilynile tegi."

"Ma ei osanud muud moodi. Kui sa tahad mulle öelda, et ma alati säärane olnud olen, siis ma valmistan sulle pettumust, printsess. Olen alati väga lojaalne kaaslane talle olnud, kuid ta oma käitumise ning olemisega on ise kurja kaela kutsunud."

"Kas ta mitte ei muutunud pärast Marilyni?" küsin enne, kui jõuan üldse anda aru endale, et ma ei esita seda küsimust enda mõtteis vaid häälega. 

Teresa silmab mind veidi jahmunult, üllatunult kuid samas rahulolevana.

"Ma ei julgenud midagi rääkida, sest arvasin, et sa ei tea," sõnab ta napilt. 

"Luke rääkis," lisan.

"Eks see oli tõesti peamine krahh, mis avas Lukeil silmad Aprili suhtes. Kummaline on aga see, et ma siiani ei mõista, miks ta kohe ei teinud lõpparvet tüdrukuga," seletab Teresa.

„Kui poleks olnud Aprili, siis täna ei oleks mind kandmas korvpalluri vormi ega oleks niivõrd kõrges konkurentsis NBA-sse saamisel."

„Arstide prognooside kohaselt võisin suu puhtaks pühkida suurest spordist. Tõmbasin kriipsu oma karjäärile, unistustele, lootusele jõuda NBA-sse. Tõdesin, et järelikult pole minu jaoks ega minu saatus; igal juhul mitte selles elus ning lasin käed rippu kuid April. Tema oli see, kes ainsana uskus minusse ja kogu teekonna üle kivide ning kändude läbi käis."

„Mul kulus peaaegu aasta, et saaksin tagasi väljakule naasta ning seda ainult tänu Aprilile, kes nii naerus kui nutus mu kõrval seisis. Tema oli see, kes mind püüdis, kui ma kukkusin. Tema oli see, kes süstis usku minusse, kui kippusin kõik kuradile saatma ja käed tagasi rippu laskma."

"Ma lubasin, et ei jäta teda mitte kunagi, kuna see, mis ta minu heaks ära tegi, on hindamatu väärtusega. Pealegi isa on alati mind kasvatanud, et kui mees annab sõna, tuleb seda ka pidada, kuna siis ei ole mees meheks nimetamist väärt."

Meenutan vaid Lukei sõnu, mis vastavad Teresa mõtisklustele, kuid jätan need enda teada. Kehitan vaid õlgu, andes tüdrukule märku, et ka mina ei oska antud küsimusele vastata.

Saabunud vaikuses nosime mõlemad šokolaadisaiakest koos hõrkja lattega. 

Silman aknast välja mööduvaid inimesi. 

"Sa oled huviobjekt neile kõigile," sõnab Teresa.

"Mh?" mühatan ja kergitan küsivalt kulme. 

"Meie kooli õpilased siin kohvikus vaatavad ainiti sinu poole kui imetlusobjekti," tähendab Teresa täpsustavalt. 

Mu suu kaardub muigeks. 

"Pigem arvan seda, et nad vaatavad sind ja mõtlevad, kuidas STARSi liige saab minusuguse maamatsiga ühe laua taga istuda," naljatlen.

Tüdruk vahib mind teraselt hallikaspruunid silmad sügavalt puurides minusse. 

"Tead," sõnab ta, "sa oled niivõrd normaalne, sõbralik ja siiras hing. Ma pole ammu saanud mõistlike inimestega suhelda. Olen sinuga tunnike koos olnud ning tunnen, et see on ilmselt tõesti kõige õigeim otsus, et ma enam ei kuulu Aprili ringi."

Sirutan välja käe ja asetan tema omale. 

"Teresa, sa ei ole üksi. Kui sul midagi minu seltsi vastu ei ole, siis võime proovida sõpradeks saada," teen ootamatu ettepaneku, millega suudan ka iseennast üllatada. 

Manan näole sõbraliku naeratuse. Tüdruku suu vajub kergelt praokile, ta liigutab huuli, kuid ühtki häälega silpi tema suust välja ei pudene. 

Puhken naerma. 

"Elena, sa oled tõesti teiselt planeedilt," sõnab ta lõpuks ja naerab minuga kooris. 

"Parem olla teiselt planeedilt kui võlts mõrd," märgin sarkastiliselt.