Naabermaja mängur

32. Ööseltsiline

Aina rohkem täitub õhk imemaitsva grill-liha lõhnaga. Mu sülje retseptorid hakkavad kontrollimatul hulgal eritama sülge ja kõht aina rohkem korisema, tuletades meelde, et olen vaevu üldse midagi täna söönud. 

"Nii, et vanemad sõitsid väikesele puhkusele," kordab Luke ema Livia Emily sõnu. 

"Jah, nad on üleüldiselt üpriski püsimatud ja armastavad nädalavahetustel väljasõitudel käia," lisan juurde ja silman lõbusat seltskonda, kes viimase tunni jooksul kõik Hendersonide residentsi tagahoovi kokku on tulnud.

Vahepeal jõudis Stephen meie seltsiga liituda ning üllatuslikult võttis kaasa Linda, mis kinnitab kõik minu oletused, et nad on nüüdseks ametlikult paar. Lisaks saabus nädalavahetuseks koju ka Lukei vanem õde Lauren koos oma poiss-sõbra Raymondiga. 

Olen tema õde paaril korral vilksamisi näinud, kuid mitte kunagi niivõrd lähedalt. Hendersonid on õnnistatud hea geenipangaga, mida õrnem sugupool Laureni näol eriti ilmekalt ka tõestab. Pruunijuukseline sinisilmne kaunitar püüab pilke ka siis, kui tal on parasjagu seljas lohvakad dressid ning suvalt pähe tehtud krunn. Näen kurja vaeva, et mitte jääda teda imetlevalt passima.

"Oii, kurat!" kuuleme eemalt õhinas vandumist ja peagi ilmub ruttav Aron vaatevälja, olles viimane, kes seltskonnaga liitub.

"Ega te sööma ei ole veel hakanud?" küsib ta murelikult, "kogu tänav on isuäratavaid lõhnu täis."

Daaa! Söök ja Aron. Pole ka ime, et see on ainus, mille pärast ta muret üldse saab tunda.

Pööritan silmi ning tahtmatult tuksatavad mu suunurgad üles. 

"Ei ole, näljarott!" lõõbib Luke suule plaasterdumas muretu muhe naeratus. 

"Kurat ma ütlen," jätkab Aron vandumist.

"Anna sõrm ja võetakse pool kätt," iriseb poiss.

"Mis juhtus, poja?" küsib Livia emalikult. 

"Ahh, ei midagi. Läksin poest läbi, et natukene snäkki kaasa osta, kui üks vana proua ei suutnud üksi teed ületatud. Tõttasin appi, kuid ega sellega asi piirdunud. Ta andis lahkelt mulle oma toidupoe kotid, et need koduni kannaksin. Me kõndisime sada meetrit pool tundi," vehib poiss teatraalselt käsi ja manab näole ilme nagu tegemist oleks tema elu traagiliseima hetkega. 

Muigan koos teistega.

"Ou, El. Sina ka siin," langevad Aroni silmad ootamatult minule, mille järel püüab kinni Lukei pilgu, kellele ta kulme küsivalt kergitab.

"Olen tõesti siin," tähendan tasaselt. 

"Kas sina ka tunned Elenat, Aron?" küsib Livia.

"Jah, muidugi. Olime ühes samas laagris suvel," nendib poiss. 

"Meil on uute naabritega vedanud," kiitleb naine, millele mu põsed kergelt kuumenevad.

"Liha on valmis," teatab Luke häälekalt, koondades sedasi kõikide tähelepanu ja millele järgneb koheselt söögilaua taha istumine, mille Lauren koos Raymondiga katsid. 

Võtan Emily endale sülle ja tunnen ennast kui võõrkehana inimeste hulgas, kes niivõrd vabameelselt omavahel suhtlevad. Suur pott lihaga juba ringleb käest- kätte. Aron, kes parasjagu minu kõrvale maha potsatab, laotab taldriku liha kuhjaga täis.

"Aga salatit, poja?" sirutab Livia välja kausi värske rohelisega.

"Tädi Livia, mis salat, kui on laual lihal," tähendab poiss iseenesemõistetavusega. 

Naine naerab kui ingel.

Ta ongi maine ingel. 

"Kas härra Henderson ei liitu meiega?" küsin ootamatult.