Naabermaja mängur

49. Ookean

Reede öösel on mu uni katkendlik. 

Mu aju toodab erinevaid võimalikke stsenaariume, mis kõik lähiajal võiksid aset leida. 

Kõige optimistlikum nende hulgast näib olevat, kui April ja tema käsilased saavad väärilise karistuse ning aastaid kestnud kooliterror lõppeb. Kõige halvem aga, kui uurija Ervin Hook ei saa piisavalt süütõendeid April Woodi vastu kohtusse edasi kaebamiseks. Ja see omakorda võib ellu viia kõige hullema stsenaariumi, kui Aprilis kasvav viha ning raev lahvatavad veelgi ängistavama kiusulaine koolis. 

Või hoopiski kasvatab antud olukord teda piisavalt ümber, et ta muutub korralikuks tüdrukuks? Ise ka usud seda. Lõõbib alateadvus. 

Lesin unetuna voodis ning vahin pimeda toa lage.

Ma ei taha kusagile kooli minna. 

Pealegi eelmise päeva õhtu venis pikaks. Nagu olin ka arvanud pidin vanematele tegema üksikasjaliku ülevaate STARSi kiusamisaktidest.

Ja kui üldiselt peaks selline olukord kutsuma esile pigem kaastunnet, hoolivust ja muretsemist, siis vastupidiselt sain hoopiski oma vanematelt pahameele osaliselt, et ma neile kohe millestki ei rääkinud. 

"Ma lihtsalt ei tunne sind ära!" röögib ema neelud kurgust välja. 

"Mis sinuga toimub, Elena! Aasta alguses kolimise järel saan alles teada, et läksid Tyleriga lahku, kuna ta muutus vägivaldseks! Suvel korraldad sa hullupöörase joomalaaberduse laagris! Seejärel hakkavad mingid harimatud teismelised tibid sind koolis kiusama ja veel nii jõhkralt, mille teadmise samuti eelistad enda teada jätta! Mida me oleme isaga niivõrd valesti teinud, et sa üldse oma asju meiega ei jaga!? Miks sa ei usalda meid?!" röögib ta ning tema viimased sõnad ei kõla niivõrd küsimuse kui etteheitena.

"Kas sa arvad, et oled niivõrd täiskasvanud ja iseseisev kõike lahendama!?" tögab ema sarkastiliselt.

Midagi konstruktiivset ning ratsionaalset sellest vestlusest ei sünni. Ema laseb emotsioonidel end juhtida, mida isegi isa ei suuda sel korral ohjata. 

Pärast pikaldast painavat vestlust, täpsemalt öeldes ema kisa kuulamist, teenin lisaks välja hommikuni kestva peavalu. 

Suudan pool ööd peatäie patja nutta, mis momendiks toob leevendust hingehaavale, kuid lõppkokkuvõttes kuhjab valu mu sees veelgi suuremaks.

Hoolimata hommikutundide saabumisest luban endal kauem voodis lesida.

Mul ei ole kiiret.

Ja sel korral ei tule ka ema mind tagant kiirustama. 

Ehk ta siiski sai aru, et kees liiga üle õhtul, käitus valesti ja annab nüüd mulle veidi hingamisruumi?

Sel hommikul luban ma endal aega võtta. Ka Aron jõuab mu maja ette veerandtunnise hilinemisega. 

Autosse istudes podisen ahastunult: "Ma ei taha sinna kooli minna."

"Tüli vanematega?"

"Emaga," korrigeerin teda. 

"Mhm, oli ka arvata," sõnab ta vaikselt, rohkem endale kui mulle.

Istume liikumatutena taustaks tasane automootori nurrumine. 

Aroni nägu on minu poole pööratud ja tajun tema silmi mind piidlemas. Mina samaaegselt vahin tühja pilguga otse enda ette.

Silmanurgast täheldan poissi sõrmedega üle juuste libistamas. 

"Mul on plaan," teatab ta entusiastlikult,"usun, et oleme teeninud välja väikese väljasõidu mõtete tuulutamiseks."

Aron paneb muusika mängima ja vajutab gaasipedaalile.