Naabermaja mängur

7. Tükk sitta

Istun oma kämpingumajakese lävepakul ja vahin pimedust enda ümber. Kõik magavad ning valmistuvad järgmise päeva tegevusteks, kui mina passin õues ja ootan, millal staarpoisid saavad isu porno vaatamisest täis. 

Kuivõrd järsku on kogu mu maailm ja elu muutunud ühe õhtuga; selle neetud peoõhtuga. 

Uks minu selja taga avaneb viiendat korda. Aron astub välja ning järjekordselt püüab mind tagasi sisse meelitada. 

Pärast seda, kui ta esimese korraga oli mind sisse saanud, lubades, et nad panid nüüd normaalse filmi peale ja kuritarvitasid sellega minu usaldust, vajutades lihtlabase amoraalse porno täisvolüümil tagasi käima, ei usu ma iga järgneva katsega mind tagasi tuppa saada tema sõnu grammi võrdki. 

"Usu või mitte, aga ma isegi jätsin sulle natukene näksi," teatab ta lustlikult, võttes istet minu kõrval.

"Sinu puhul kõlab see suure eneseohverdusena," turtsun.

"Täpselt nii ongi," kinnitab ta. 

"Kuule, El, päriselt. Me lihtsalt tegime natukene nalja, kuid ausõna, meil juba viimased pool tundi käib normaalne film," sõnab Aron pärast mõnetist vaikuses istumist. Ta lausa muutub anuvaks. 

Las ta veel soiub mõnda aega. Paras talle.  

"Sa ju ei saa terve öö lihtsalt istuda siin nagu kuju. Arvesta, et homme... või õigemini juba täna on ees ootamas taaskord väga aktiivne tegevuste rohke päev. Ja ma olen enam kui kindel, et sa tahaksid suuta ikka oma õpitoas kaasa mõelda. Priima õpilase sündroom."

Jep, Aron. Hommikuse äratuseni on jäänud kuus tundi.

Aron teab nuppe, mida vajutada. 

Mind ootab ees kõnekunsti töötuba, mis eeldab keskendumist, et kirjutada hea kõnetekst. 

Tõmban oma huuled kriipsuks ja võtan end kokku. Pealegi mu silmad lihtsalt vajuvad kinni. 

"Hästi, kuid veel üks vemp ning ma kutsun laagri juhendaja," teatan nipsakalt. 

"Tüdruk, ära mängi tulega," muigab noormees ja tõuseb minuga üheaegselt püsti. 

Naeran kaasa tema lustlikusele. Aron on niivõrd midagi muud kui see, mis kuvand temast üle terve kooli liigub. Iga korraga aina rohkem usun, et võiksime olla head sõbrad. Aroni sõbralikkus, avatus, lustlikus ja vastupandamatu sarm muutsid teda atraktiivseks karakteriks. 

Stephen omakorda on pigem vaikne, tagasihoidlik ja alati väga tõsine. Ta on keskendunud ilmega noormees, kes enne mõtleb, kui siis ütleb või tegutseb. Seal samas tema liiga vaikne olemine mõjub väheke kõhedalt. Nagu on öeldud, et vaga vesi sügav põhi. 

Loodetavasti ei ole temas peidus mingisuguse väärastunud maailmapildiga terrorist, mis uuringute tulemusena paratamatult on kippunud just nii olema. Kõige külmaverelisemad mõrtsukad just selliselt on inimeste usalduse võitnud enne, kui neilt elu võtta. 

Mu mõtted lausa pakatavad positiivsusest. 

Või siis hoopis on Stepheni kesta taga peidus vapustav geenius. Nagu Stephen Hawking on öelnud, et vaiksetel inimestel on kõige valjemad mõtted. 

Raputan pead, et tobedad mõtted eemale peletada. Ei ole õige aeg omaenda peas filosofeerimiseks. 

"Värskest õhust sai küllalt?" küsib Stephen, kui astun tuppa. 

"Lausa üledoos," pööritan silmi tema sapisele sarkasmile. 

Ta on Aroniga võrreldes ikka täielik vastand. Stephen ei mõista nalja nagu ka Luke. Tõenäoliselt seepärast Stephen on ka Lukei parem käsi korvpallis, kuna nende suhtumine kui üldine olek on uskumatult sarnased. Mõlemad üpriski vaiksed, tõsised, keskendunud ja lisaks napisõnalised. Ülevoolavast enesekindlusest ei tasunud siin isegi mitte rääkida. Seda on palja silmaga näha.