Naabermaja mängur

19. Tuim ja tundetu taaskohtumine

Armsad lugejad! 

Mul on hea meel, et te jätkuvalt minuga püsite ja olete kannatlikud uute osade ootamisel. Pärast pikemat pausi olen taaskord leidnud tee käesoleva raamatuni ja muidugi kavatsen sellega lõpuni minna. Küll aga olen väga nördinud.... nördinud, kuna ma näen, et teid on palju, kes loeb, kuid vähesed, kes vote'ivad ja kommenteerivad! 

TEIE VAHETU TAGASISIDE JA NÄHTAVUS MINU JAOKS ON SEE, MIS AITAB JA MOTIVEERIB MIND EDASI KIRJUTAMA. 

Kirjutamine on pikalt olnud minu hobi ja selle eest ma palka ei saa, kuna teen seda suurima hea meelega, kuid paraku on ka hobiga teinekord sedasi, et kui sa ei saa midagi vastu, hakkab inspiratsioon ja motivatsioon kaduma. MINU JAOKS ON SUURIM PALK TEIE TAGASISIDE! VOTE'IMINE! TEIE TOETUS!

Südamest tänan, et loete ja olete minuga!

Armastusega
Ana 😘

-----

Esimene pool päevast möödub uskumatul kiirusel. Uue õppeaasta algusega ei ole matemaatikaõpetajal grammigi haletsust ning puistab meid üle esimeste teemadega justkui soovides koheselt meid põhja lasta. Rohkete ülesannete lahendamine on peamine, millele kell, piltlikult öeldes, keskmist sõrme näitab ning süüdimatult eest kihutab. Ja see on ka põhjus, miks jääme jänni ja saame tosin kodutööd. 

Longin pikki koridori enda kapi poole, et vahetada välja raamatud järgmiseks tunniks. 

Pingsalt jälgin mulle vastu tulevaid inimesi ja nende pilke. Olen enam kui pinges ning sean oma vaimu valmis, et end kohe kaitsta, kui minu suunas peaks tulema järgmist sapist mõnitust. 

Ehk asi ei ole siiski nii hull. Mõtlen endamisi, kui jõuan oma kapini terve ja puutumatuna. Kõigest mõni üksik pikem pilk peatub minul, kuid see kohe, kui kostitan vihaselt vastu, kaob minult. 

Muugin lahti uksekoodi ning naeratan kergendatult iseendale. Viskan matemaatikaõpiku sisse ning kahman selle asemel kirjandusraamatu. Kulutamata palju aega, virutan metalse ukse kinni ja seisatan seljaga kapi poole, kui koridoris olev rahvas eemale hüppab ning liibub vastu seinu või kappe. 

Olukord ei vaja enam selgitusi. Lühikese aja jooksul, mil siin koolis käinud olen, tean väga hästi selle tähendust. Ometigi süda mu rinnus kontrollimatult kiirendab lööke ja hingamine kaotab selge rütmi.

Sealt ta tuleb: pikk, sirge rüht, laiad õlad, kitsad puusad, atleetlik keha, sassis pruunid juuksed ja sinised silmad otse enda ette fokuseeritud. Mitte hetkekski ei põika need kõrvale, et vaadata koolikaaslaste poole, kes niivõrd ebatervelt käituvad ja imetlevalt teda jälgivad. Luke Henderson koos Aron Werneri, William Goldingu ning Stephen Blackiga- kooli kuldne nelik. 

Närvilise kohmakusega manan näole naeratuse. Poisi pikk kindel samm on kiire, kui ta peagi minuni jõuab. 

Minu irve näol aina venib. Kontrollimatult viskan üles käe, et talle lehvitada. Kuid juba järgmine hetk on ta minust möödunud ilma, et oleks üldse märganudki. Tema silmad ei tee mikromeetrist põiget endast paremale, et minu poole korrakski kiigata. 

Tõenäoliselt näen üpriski totakas välja näole joonistatud irvega. Kohmakalt langetan käe, mis ikka veel poolenisti õhus ripub.

"Ta siiani meeleheitlikult loodab, et Luke vaatab tema poole," itsitab teisel pool seina kapi najal nõjatuv tumedapäine neiu koos oma sõbrannaga, kes mind tülgastaval ilmel jalatallast pealaeni hindab.

"Milline naeruväärne heidik," irvitab teine.

Kohkunult langetan pea, surun kapist võetud raamatu rinnale, põimides mõlemad käed ümber selle, ja sean sammud söökla poole. Kordagi pilku põrandalt tõstmata liigun laua juurde, kus mina, Amy ja Matt tavapäraselt lõunastame.