Naabermaja mängur

17. Peaaegu

Lesin voodis ning tühjal pilgul vahin palgimajakese puitlage. Kissitan silmi, üritades märgata detaile, mida paljasilmaga on võimatu märgata. 

Pean kuidagi oma meelt lahutama ja mõtteid laiali hajutama, et unustada tukslevat pead. Mitte kunagi elus rohkem ei taha ma alkoholi rääkimata rummist. Uskumatu, et paar lonksu põhjustasid säärase peavalu. 

Ilmselt on praeguseks hetkeks väljas juba keskpäev. Ma ei suvatse isegi kella vaadata. Mis vahet sel ka enam on. Mul on keeld osaleda laagri tegevustes ning tõenäoliselt praeguseks hetkeks on ka mu vanemad teavitatud mu vägitegudest ning mulle järgi kutsutud. 

Vaevu suudan selle mõtte endal peast läbi lasta, kui kostub koputus uksele. Ootamata luba sisse astuda, marsib proua Fears tuppa. 

"Su vanemad saabuvad pärast lõunat, kuna nad ei viibinud parasjagu Eugeneis."

Aeglaselt ajan end küünarnukkidele. 

"Ilmselt nad on nädalavahetusel vanavanemate juures maal," mõtisklen valjult. 

Vihane proua Fears haihtus öise pimedusega. Malbe ja haletsev naisterahvas võtab istet voodi serval, silmitsedes mind leebelt.

"Ütle ausalt, kas tõesti sina korraldasid selle korrapäratuse või Luke Henderson sundis sind kõik selle enda peale võtma?"

"Proua Fears, mul ei ole midagi juurde lisada. Ma rääkisin öösel kõik ausalt ära."

Oo jaa, lausa tapvalt aus. 

Sekundiline paus, mille jooksul proua Fears sügavalt ning häälekalt välja hingab, teatab selgelt, et ta endiselt ei usu mind, kuid millestki muust tal kinni võtta ka ei ole. 

"Mul on endiselt raske seda uskuda. Ma tunnen Hendersoni oluliselt kauem ja olen näinud, kuidas valdav enamus kooli tüdrukutest tema järgi närtsivad. Elena, see kui poiss sulle meeldib, ei tähenda, et tema meeldimiseks peaksid sa selliselt endale kahju tekitama."

Mind jahmatab proua Fearsi liigne emalikkus. Mul ei ole enda emagagi säärast lähedast suhet. Meil lihtsalt kunagi pole põhjust olnud sellisteks jutuajamisteks, sest ma olen alati vaikne, tagasihoidlik ning eeskujulik laps oma vanematele olnud. 

"Ükski noormees ei ole väärt sääraseid ohverdusi. Mõtle selle peale," lisab ta lõpetuseks, mille järel end jalule ajab ja mind sellel noodil üksinda jätab. 

Tõesti, ükski noormees ei olegi väärt säärast ohverdust, kuid pea tuhande dollariline iPhone küll. 

-----

Kõik mu asjad on pakitud ootuses, et iga hetk võivad vanemad kohale jõuda. Õnneks on mul terve päev aega olnud, et valmistada end ette suuremaks jutuajamiseks nendega. Ometigi selget selgitust pole ma ikka suutnud välja mõelda. 

Kõige enam loodan, et ma ei peaks Lilyga enam kokku põrkama. Päev on juba õhtusse pöördunud ning pärast viimast meie vahelist ebameeldivat vahejuhtumit pole ta kordagi end ilmutanud. 

"Ikka siin. Ma arvasin, et sa juba tõmbasid leebekat arvestades seda, kuidas kogu laager sinu üle naerab," teatab Lily üleolevalt, kui ootamatult tuppa sammub. 

Kus hundist räägid. 

"Mis asja?" kiljatan kuuldud sõnadele. 

Lily purskab naerma, mis annab lootust, et ta tegi lihtsalt kurja nalja minuga, kuid ometigi järgmine hetk tõmbub ta tagasi tõsiseks. 

"Sa ikka oled täitsa meeleheitel, et selliselt Lukeile üritad silma paista. Ega muidugi. Staatuseta inimene peab ju ometi mingi staatuse saavutama. Vähemalt oled narri välja teeninud," sõnab ta külmalt.