Naabermaja mängur

33. Ööseltsilise plaan

Lukei siirus, ausus ja avatus hämmastavad mind. Ehk ta siiski ei ole persevest nagu olen arvanud. Momendil näitab ta ristivastupidist poolt endas, seda mis peitub tegeliku fassaadi taga- poiss, kes on hooliv, austav ning abivalmis. 

Kas siis pole mitte nii, et elu paratamatult sunnib meid kandma maske, mida me kipume ette unustama ega langeta oma viimse hingetõmbe hetkeni? Selleks, et ellu jääda karmis olelusvõitluses oled lihtsalt sunnitud seda kandma. Või?

Nagu Luke ütles, kool on üks suurimaid jõukatsumusi ületamiseks, kus tuleb end tõestada ja seda lausa meetodeid valimata. Seal hinnatakse sind, kuidas sa takistuste rada läbid ning kui nende ületamised on piisavalt veenvad ja jõulised, jäetakse sind rahule ning oled auga välja teeninud saadiku puutumatuse ja VIP staatuse koolis, täpselt nii nagu Luke.

"El, su ekskutt ei jäta sind rahule. Ma olen juba näinud kui jõuliselt ta end sulle peale surub. Ma nägin, kuidas ta esmaspäeva hommikul püüdis järjekordselt sind enda pihtide vahel katki murda, õnneks oled sa veel piisavalt tugev et vastu astuda. Lisaks Tyleri poolne heroiline päästmine kurjade tüdrukute eest tol samal päeval," silmab Luke mind läbitungivalt.

"Mis mõttes veel? Ja pealegi, kuidas sa tead?" paotan kogelevalt. 

"Tean mida?"

"Esmaspäevast?"

Lukei suunurk tuksatab murdosa sekundiks.

"El, ma tean kõike. Mu silmad on igal pool, eriti sinul pärast kõiki neid vahejuhtumeid Apriliga," sõnab ta. 

Eriti sinul. Poogin tema lausest vaid kaks sõna välja, mis koljuluus kajama jäävad. 

"El, Tyler ei jäta enne, kui sa murdud ja see tähendab seda, et sa loobud oma põhimõtetest; sa lased oma isiksusel muutuda, kui murdud, ja see omakorda tähendab, et Elena Meyerit sellisel kujul enam ei eksisteeri, sest tema poolne vaimne surve teeb su katki ning sa leiad, et lihtsam on alluda."

Luke suust tulevad sõnad kõlavad eriti ähvardavalt ning hirmutavalt. Seal samas ma tean seda kõike. Lihtsalt kord välja öelduna hakkab tõsiasi paremini kohale jõudma. 

"Saad sa ise aru, et sa oled mitmelt poolt ümber piiratud?" küsib Luke tõsiselt. 

Maigutan suud. 

"Ühelt poolt Tyler," sõnab ta ja demonstratiivselt tõstab nimetissõrme üles.

"Teiselt poolt April ja tema Minionid," jätkab ta ükshaavalist loetlemist ning nimetissõrmele lisaks kerkib keskmine sõrm. 

"Kolmandaks kogu neetud Lõuna- Eugene Keskkool, kes meelsasti jagab sinust alavääristavaid videosid sotsiaalmeedias; kes naeravad su üle, kui sa neist möödud; kes pilkavad, sosistavad ja ehk lasevad ka liikvele kuulujutte, mis pole kaugeltki tõde," kergitab poiss pöialt. 

Külmajudinad jooksevad üle mu selja.

"Luke, sa tekitad minus tunde, et ma peaksin juba täna kooli vahetama," püüan naljatleda, mis ei tule mul sugugi hästi välja. 

"El, ma ei taha järjekordset ohvrit, kes saab endale eluaegse trauma ega suudaks normaalselt elada ainuüksi, et see on Aprili põhjustatud, kes mind enda omandiks peab; ja seda ma kohe kindlasti pole. Ja ma mitte kunagi ei tahtnud oma käitumisega tekitada deja vu- d ehk leida uut ohvrit Aprilile kui ka koolile üldiselt," tähendab ta ning siginev intensiivsus tema pilgus paneb mu südame aina kiiremini põksuma.

"Luke, ma nagu mõistan, kuid ühtlasi ei saa mitte millestki aru, mida sa kõige sellega öelda tahad," kokutan ja märkamatult on mu peopesad kontrollimatult higistama hakanud. 

Luke neelatab ning tema aadamaõuna liikumine hetkeks haarab mu tähelepanu. 

"Alates esmaspäevast oled sa minu ja mu poiste valvsa silma all," lausub Luke rangelt. 

"Mis mõttes? Kuidas?" küsin vaevu kuuldavalt. 

 "See tähendab, et alates esmaspäevast sõidutan mina sind kooli ja tagasi koju; alates emaspäevast istud sa ainult meiega ühise laua taga lõuna ajal; alates esmaspäevast on alati keegi minu poistest sind saatmas," lausub Luke resoluutselt, silmates mind ootusärevalt.

"Kas sa sõitsid nendel kiirendustel endal ajud välja?" küsin pilkavalt ning lisan, "kas sa pead mind mingiks äpuks, kes iseenda eest ei suuda seista? Sellisel juhul valmistan ma sulle suure pettumuse, Luke Henderson. Ma saan ka sinu ning su semudeta hakkama."

Kargan tugitoolist püsti, et lahkuda.

"El, oota!" sõnab Luke ühtlasi malbelt kui karmilt. 

"Ma ei pea sind nõrgaks või mida iganes sa endal seal peas juba mõelda oled jõudnud. Ma lihtsalt tahan kuidagi kogu enda mõtlemata korraldatud pasa korvata sulle."

Muidugi on tema jutus iva sees. Kui kooli populaarseimad kutid eesotsas Lukeiga minu eest hoolt kannavad, siis on mul garanteeritud muretu õppeaasta ilma, et keegi mind näpuotsaga puutuks. Suure küsimärgi alla jääb vaid Tyler Parker. Teda ei pruugi ka poppide poiste grupeering peatada. 

"See on ainus viis, kuidas sa saad olla kaitstud ning viibida täielikult minu hoole all," lisab ta selgituseks. 

Mu suu vajub praokile. 

"Luke," kokutan, kuid ei suuda midagi öelda, kuna ma lihtsalt ei tea, mida peaksin. 

Poiss ei kiirusta mind takka. Ta laseb mul toibuda ja kohaneda kuulduga. 

"Võta lihtsalt istet ja räägime rahulikult," tähendab ta leebelt. 

Allun poisi käsklusele ning istun tagasi asemele, mis ei ole veel jõudnud maha jahtuda.

Kuigi Luke pole ei keegi muu kui mängur ja tema pakutu samuti üks mäng, siis tema hääletoon ning hoiak on sel hetkel liigagi tõsised, viidates, et asi on tegelikult mängust ning naljast kaugel.

Hingan paar korda sügavamalt sisse, tõdedes: "Ma ei kujuta endale seda mitte kuidagi ette." 

"Sa ei peagi. Ma vastutan, et kõik oleks kontrolli all. Sina lihtsalt..." jätab poiss mõttepausi vahele, "lihtsalt ole nagu sa siiani oled olnud."

Ohkan raskelt. 

Kuigi ma ei ole veel oma otsusest midagi öelnud tema plaanile, siis võin vaid tema meelekindlusest oletada, et kõik on eos minu eest ära otsustatud. 

"Hästi, aga vaid tingimusel, kui sa räägid mulle, miks sa nii kiivalt oled Apriliga koos olnud, kui tegelikult olete ammu aega juba lahku kasvanud. Miks sa varem ei võtnud otsuse kõik lõpetada? Ilmselt see pikalt koos olemine ongi temas kasvatanud säärase omanditunde sinu suhtes, et nüüd igas tüdrukus näeb ta vaid vaenlast," lausun.

"Pealegi juba ammu käid sa paremale- vasakule," konstateerin fakti, mis kutsub poisis vaid valju naeru esile.