Naabermaja mängur

28. Magusam kui mesi

Luke pargib auto kahe masina vahele. Ma ei suuda ära imestada kui sujuvalt ning osavalt ta seda teeb.  

Mina pole siiani suutnud autokooligi lõpetada. Piinlik. 

Kahekorruseline valge maja õndsas elamurajoonis Eugene linna lõuna osas tümpsub muusikast, mille vibreerimist lausa autos istudes tunnen. 

Õudusega vaatan masinatega ära pargitud maja esist ning selle ees õõtsuvat rahva hulka, kes kambakesi õlle pruugivad ja suitsu tõmbavad. Mõni isegi juba oksendab keset muruplatsi puu alla. 

Öak...

"Kas sa teed nalja, Luke? Nagu päriselt?" kriiskan. 

"Kas ma olen seda nägu, et teen nalja?" küsib ta tõsiselt. 

"Tim Connor?" veendun, et tegemist on ikka koolis kõige suuremat kõmu tekitanud peo ning selle korraldajaga. 

"Mhm," mõmiseb Luke. 

"Ma tõsiselt ei mõista hetkel sinu kavatsusi," laiutan nõutult käsi. 

"Pealegi sa tulid autoga. Kuidas sa kavatsed joobes seisundis tagasi sõita?" nõuan talt. 

"El, ma ei plaani juua," sõnab ta rahulikult.

"Jaa muidugi. Sa tulid lihtsalt teiste lonkse kokku lugema," pööritan silmi.

Ma ei usu teda. 

"Mida iganes, ninatark."

Luke avab ukse, hüppab autost välja, lööb selle enda järel kinni ning kõnnib ümber masina. Mina aga istun paigal ega kavatse sellest välja tulla. 

Tean, et Amy ja Matt on seal ning mida ma neile ütlen, kui nad mind näevad. Kiivalt eirasin nende püüdlust mind peole tirida ja nüüd nipsust suutis Luke Henderson selle ära teha.

Veelgi enam tekitaks küsimusi miks ning kuidas ma üldse Lukeiga sellele peole sattusin.  

Poiss avab minu ukse ja ootab, et autost välja astuksin.

"Jutt oli jalutuskäigust," mossitan ning asetan käed rinnal aheliti. 

Piilun silmanurgast tema poole ja isegi nüüd, kus ma ei oma täit vaadet temale, näen, et ta näeb veatu välja. 

Kurat, talle ikka nii sobib tänane outfit. 

Luke raputab mitte tunnustavalt mu nipsakusele ja pahurale meeleolule. 

"Tule," sirutab ta käe välja, lisades, "ära muretse. Sinuga ei juhtu midagi halba. Täna vastutan mina sinu eest."

Ootamatute sõnade peale teeb mu pea põike poisi poole,  silmad haakudes tema omadega.

Poisi silmadest peegelduv tänavalaterna valgus sigitab neisse teatud sügavuse, salapära ning miskit, mis jääb mulle tabamatuks. Teatud võlu ning müstilisus varjub neis, mis püüab varjutada kõike seda, et neisse vaataja ei suudaks nende taga olevat näha ega märgata; et ei oleks võimalik teha millimeetrinegi põige tema hingemaailma. 

Täna vastutab tema minu eest. Tuletab mu aju mulle tema öeldud sõnu meelde. 

"Tule," julgustab poiss malbel häälel. 

Hingan sügavalt sisse.

"Hästi," leebun ja võtan tema välja sirutatud käe vastu. 

Luke lööb ukse minu järel kinni ning vajutab nuppu, mille järel momendiks sähvatavad oranžid tuled ning auto täielikult uinub.

Sammume maja poole, kõige veidram selle juures, et Luke, sest hetkest peale, mil oma käe talle ulatasin aitamaks masinast välja ronida, ei ole seda enda pihust vabaks lasknud. Jään temast sammu võrra maha, kuid tema sõrmed fikseeruvad selle võrra veelgi tugevamalt ümber minu omade.