Naabermaja mängur

45. Hiline telefonikõne

Aron saabub mu maja ette niivõrd punktuaalselt, et tema järgi võiks lausa kella keerata.

Nähes tema näol laia säravat naeratust esmaspäeva hommikul mõjub frustreerivalt, ahastavalt ning ärritavalt. Ometigi kummalisel kombel suudab tema helge ja särtsu täis meeleolu pigistada tahtmatult välja ka minust naeratuse, mis plaasterdub näole. 

"Tere hommikust, El!" tervitab poiss, kui autoukse enda järel sulgen. 

"Sullegi. Kas sa oled hommikul midagi tarbinud või ei ole veel nädalavahetusest kaineks saanud?" küsin talt sapiselt, kuid naeratus mu näolt ei kao.

Aroni suu kaardub laiemaks muigeks, kui ta gaasipedaalile vajutab. 

"Näib, et keegi tõusis täna hommikul valest jalast," lõõbib ta vastu.

Turtsatan, kuid loobun mõttest poisile midagi vastu kosta ja selle asemel tõstan õhku teema, mis ei ole siiani veel mulle rahu andnud. 

"Aron, kuidas sa ometigi niivõrd rumala mõtte peale tulid, et mind Lukeiga paari panid ilma, et seda mulle öelda? Minuga arutada?" nõuan.

Poisis toimub märkimisväärne meeleolu muutus, kui kõrvuni veninud naeratus vajub. 

"Ma ei tea," tunnistab ta ausalt.

"Midagi oli vaja ju välja mõelda," ütleb ta enda kaitseks. 

"Ja see oli kõige geniaalsem mille peale olid suuteline tulema?" turtsun.

"El, ma saan aru, et see on üpriski idiootne ning klišeelik, kuid pean ausalt ütlema.. ma tõesti ei tulnud millegi muu parema peale. Lihtsalt see kool siin on kui ellujäämiskursus. Ja sina, tüdruk, ei jääks lihtsalt ellu, kui me ohjad enda kätesse ei võtaks."

Ohkan. 

Mu elu on paratamatult muutunud liigagi klišeelikuks; teismeliste tüdrukute raamatu või filmide lemmikstooriks, kus on mängus kooli populaarseim nägus sportlane, tema peast hullunud ekstüdruk ning mina nende kahe vahel. Ometigi ei piirdu minu lugu ainiti nendega, vaid lisaks lohiseb järgi veel Tyleri nimeline viies ratas. 

"Mul on järgmine nädal tulemas võistlused, mis otsustavad, kas ma pääsen nüüd järgmisel aastal peetavale juunioride maailmameistri võistlusele või mitte," sõnab Aron. 

Niivõrd lihtsalt suudab ta atmosfääri kiirelt ümber lülitada. 

Aron ongi väga lihtsa minekuga. Tema olek, tujud, teod- kõik on väga easygoing. 

"Päriselt?" imestan. 

"Jah," naerab ta minu liigagi ülevoolavale emotsioonile. 

"El, ma ei ole ainult suur söödik ning klounist tola, vaid väga pühendunud kergejõustiklane," nendib ta.

Tema naer on niivõrd nakkav jätmata mind külmaks. 

Nagu alati. 

"Säärase mulje oled küll endast jätnud," itsitan. 

"Ma näitan sedasi oma mitmekülgsust," tähendab ta sapise irooniaga ning purskab veelgi valjemini naerma.

Möödub paar minutit enne, kui autosalongi täidab taaskord ainult raadiost tulev muusika.

"Aron, kas sina samuti arvad, et Teresaga seonduv on STARSi ja Aprili lõks?" suvatsen küsida järgmiseks.

Aron hingab sügavalt sisse ning plagistab sõrmedega autorooli, kui punase foori all seisame. 

"Tõtt öelda on mul väga raske seisukohta võtta," tunnistab ta ning viskab sinakashalli ingelliku pilgu minule. 

"Teresa on nendest kõigist alati tagasihoidlikum ja vaiksem olnud, mis on suurim segadust tekitav tegur kogu situatsioonis. Ainuüksi seetõttu võiks täitsa isegi uskuda Teresat, kuid seal samas on ta niivõrd pikalt Aprili ringi kuulunud, mis omakorda seab kogu tema käitumise suure kahtluse alla."