Naabermaja mängur

27. Lahendamata küsimus

Reede hommikul kraadiklaas enam palavikku välja ei mõõda. Sellegi poolest otsustab ema, et võiksin koju jääda. Ma ei protesti tema suuremeelsusele ning hea meelega jään voodisse veel põõnama. 

Üle pika aja otsustan logida sisse oma sotsiaalmeedia kanalitesse, mida ma pärast lahkuminekut Tyleriga üpriski harva külastanud olen.

Libisen üle mõttetute postituste, mis on peamiselt populaarsete tüdrukute selfied: pikad ripsmed, pruntis punased huuled, ebaloomulikult sile nahk ning eakohale mittevastav rinnapartii.

Mõistes, et ma ei näe seal midagi uut ja kasulikku, otsustan lõpuks teha suurpuhastuse enda profiilis ning eemaldan kõik pildid Tyleriga. Vähemalt nii tark ma olin, et sulgesin kõik pildid teistele vaatamiseks. Ometigi ei raatsinud ma neid pikalt kustutada. 

Üllatan iseennast, kui silmi pilgutamata vajutan "delete" nuppu. Seejärel teen põhjaliku üldise puhastuse telefonis, eemaldades ka sealt Tyleriga fotod ja failid. Viimaseks jätan sõnumid. Alustan tagaotsast ning eemaldan kõiki järjest ilma, et neid avaksin. 

Mu sõrm peatub telefoni salvestamata numbrilt saadetud tekstiteatel. Korraks valdab mind segadus, kuid kohe, kui olen avanud, vaatab mull vastu Lukei foto, mille ta suvelaagris olles mulle saatis uue telefoni soetamise järel. 

Kerge nostalgia hõng koob võrguloori mu mälusoppi. Ma ei unusta kunagi seda suvelaagrit, mis omab teatud koloriitsust ja toob vaid naeratuse näole. Olgugi, et suutsin endal korduvalt margi täis teha, leida vihavaenlased, nutta, kuid  samas olla osaline milleski, mida mitte kunagi varem pole ma elus kogenud ega tõenäoliselt koge uuesti. 

-----

Täpselt kell kaheksa õhtul kõlab uksekell. Mina vedelen jätkuvalt voodis ja süüdimatult ignoreerin Amy kõnesid, teades väga hästi, mis ta nendega saavutada soovib. 

Lesin meretähena ning tühjalt vahin lage enda ees. Kuulen eemalt kostuvaid samme trepil, mis pikki koridori aina valjemaks muutuvad ja minu toa ukse taga peatuvad. 

"Elly, kallis," kõlab ema malbe hääl ning koputus uksele, mille järel see avaneb. 

Tõusen istuli, pilgutan mitu korda ning küsin: "Mis on?" 

"Sulle saabus külaline," sõnab naine rahutult. 

"Külaline?"

Hüppan voodist maha ja sean sammud esimesele korrusele laskumiseks.

Kuradi Amy. Ikka loodab. Mõmisen endale mõttes. 

Mu samm takerdub poole trepi pealt, kui silmad riivavad välisukse kõrval seina vastu liibuvat Lukei. 

Mõõdan teda jalatallast pealaeni nagu ka tema mind. 

Mu suu vajub praokile suutmata uskuda enda silmi, et ta seisab meie majas ning ootab... mind? 

Mind? Kordan endale. 

Jõuan kiirelt ära hinnata tema riiete valiku, mis sobib kui valatult tema atleetliku keha ja veatu näolapiga. Mustad kitsalõikega lõhkised teksad, liibuv must särk ning nahktagi. Tema pruunid juuksed on talle omasel viisil sassis. 

"Luke?" kokutan. 

"Kas sa saad mulle öelda, mida see noormees meie majast otsib?" võtab hoopiski nipsakas ema hääl mu selja tagant sõnajärje üle. 

"Kas ma midagi ei maininud sulle sel teemal?" jätkab ta häbenemata väljendada pahameelt poisi ees.  

"Proua Meyer," sekkub Luke, koondades tähelepanu endale.

"Kui te arvate, et pidu laagris oli Elena korraldatud, siis ma võin käsi südamel vanduda, et see ei olnud tema. Ka mina ise ei mõista tema ullikese käitumist, mille pärast ta kõik enda peale võttis. Keegi ei palunud teda. Pealegi mu sõber Aron lohistas ta sinna kohale kuigi olin kategooriliselt vastu, et ta sellel üritusel viibiks," sõnab ta siidiselt malbe häälega, teades täpselt, kuidas pugeda naha alla nelikümmend pluss vanuses naisterahvale.