Naabermaja mängur

26. Peitmine

"Sa saad ometigi aru, et sa ei saa lõputult mu eest põgeneda."

Familiaarne hääl mu selja taga ehmatab ja sunnib mind koheselt ümber pöörama. 

Mida? Kuidas?

"Tyler," paotan vaevaliselt justkui valulik klomp oleks kurku kinni jäänud. 

Ometigi mul ongi valus. Ainuüksi tema eksistentsist piisab, et põhjustada põrgupiinasid mu ihus. 

"El, palun räägime rahulikult ilma kisata," sõnab ta pehme malbusega.

"Tyler," kokutan ning suutmata kontrollida ennast, hakkab mu lõug värisema ja terav okastraadi kera kõri torkima. 

"El," sõnab ta haletsevalt.

"Kuidas sa end pärast hommikust paska tunned? Ma nägin kõike," jätkab ta kahetsevalt. 

Kogun end kiirelt ja endalegile ootamatult leian jõu, et selja sirgu lüüa ning poisile vastu haukuda: "Normaalne. Pole vaja mind haletseda."

"El, sa vajad mind. Nad söövad su elusalt ära," nendib Tyler. 

Ta astub sammu lähemale ja, enne kui jõuan mõelda, põimib poiss käed ümber minu ning surub mind enda vastu. Tema liigutus on liiga ootamatu ja äkiline ilma, et jõuaksin päris selgelt kohe kõike aduda. 

Ma ei jaksa too moment vastu võidelda, lubades sel nõrkuse hetkel ennast emmata poisil, kes poole aasta eest kogu mu maailma kokku kukutas, kõik tuhaks põletas, kõik prügikasti viskas. 

Tema lõhn täidab mu ninasõõrmeid, kui oma nägu tema torsole peidan. Tema omakorda sukeldub ninaga mu juustesse ja ahmib neilt ahnelt minu hõngu.

"Tuttav ning kõige kallim lõhn maailmas. Sinu lõhn, El," sosistab ta otse mulle kõrva. 

Poisi hääl mu peas mõjub kui äratuskellana. 

Ma ei saa temaga kunagi koos olla. Ta trampis mu maatasa ilma, et kübetki haletsust sel hetkel oleks minu vastu üles näidanud. 

Ja rääkida nüüd sellest, et ilma temata ei suuda ma üksi hakkama saada kooli sihistatud minu hävitamisele, siis ta eksib rängalt. Ma suutsin hakkama saada tema reetmisega; tol momendil kõige kallima ning tähtsama inimese reetmisega, kes lõi noa selga, siis kui ma seda kõige vähem ootasin; suudan ma ka hakkama saada Lõuna- Eugene Keskkooli eliidi kiusuga.

"Ei, Tyler," tõukan end poisist eemale, "kui sa arvad, et mu hetkeline nõrkus on andestus, siis sa eksid. See hetkeline nõrkus on kõikide haavade lahti rebimine, mis teeb niivõrd valu, et kaotad murdosa sekundiks igasuguse kaine mõistuse. Ma ei taha sinuga mingit pistmist teha mitte kunagi enam. Lihtsalt jäta mind ometi rahule!"

Mu hääl kõrgeneb, tugevneb, valjeneb. Kuigi ma nuuksun, suudan end koguda ja teadmata kust see jõud minus tekib, astun vapralt Tylerile vastu. 

Muie poisi näol ütleb sootuks vastupidist. Ta ei kavatse taganeda. 

"Ma mõistan, et vajad aega, kuid ma kordan sulle juba öeldud sõnu. Ma ei tagane enne, kui oled mulle andestanud ja minuga koos," tähendab ta rabeda sarkasmiga, hääl madal ning minu jaoks liigagi ähvardav. 

Saadan teda silmadega, kui ta minema kõnnib.

Vihm on vahepeal tugevamalt sadama hakanud, valjult pladistades vastu katuseplekki. Seisan selle keskmes, ohkan raskelt ning luban pisaratel voolata, soe segunedes jahedate piiskadega mu nahal. Järjekordselt ei suuda ma tagasi hoida nuttu, mis nii tugevalt välja pressib. 

Kui kaua ma sedasi jaksan pillida? Kas iga kord, kui Tylerit näen? Millal ometigi saan öelda, et nüüd olen terasest ja vankumatu ning temast lõplikult üle saanud?