Naabermaja mängur

3. Suvelaager

Jõuan peolt koju kella üheteistkümneks. Peoloom, kas pole? 

Hoolimata sellest ei suutnud ma tükk aega sõba silmale saada. Kuigi midagi erilist polnud juhtunud, kummitas mind see lühike hetk peol olemisest. Ilmselt seetõttu, et ma ei olnud poole aasta jooksul ühtki pidu külastanud. Muud loogilist selgitust ma endale ei leia. 

Kogu kodutee vältel neas Amy mind, et ma ei kasutanud ehk isegi enda ainsat võimalust tunda selle kompu huuli enda omadel. Minul on aga totaalselt ükskõik. 

Ma vihkan selliseid nagu Luke. Ta on niivõrd tülgastavalt egoistlik jobu, kes mängib tüdrukute tunnetega. Ka nüüd, kui ta on Apriliga suhtes, on ta valmis tema ees minuga suudlema. Persevest missugune. 

Uinun alles pärast kolme. Praktiliselt hommikul. 

Minu äratuskell, mis mind nii meeleheitlikult püüab seitsmest üles äratada, feilib totaalselt. 

"Elly, sa jääd laagri bussist maha. Sul on jäänud vaid nelikümmend minutit väljasõiduni," teatab ema, kui ma ei ole kümne minuti järel pärast äratuskella esimesele korrusele laskunud. 

Ajan end üles nägu mölkis kui autoplekk pärast kokkupõrget teise masinaga. 

Tõmban endale jalga mugavad sportlikud lühikesed püksid, selga üsnagi lohvaka t-särgi ja peale pusa. Sean enda juuksed korrapäratusse krunni, mille järel kammi oma spordikotti virutan. 

Mul ei ole enam aega hommikusöögiks. Isa ootab mind kärsituna autos, õudusega jälgides minutite möödumist. 

Ma ei lase tal kauem oodata ning lausa lendan autosse.

-----

Napilt jõuame enne väljasõitu. Ühe bussi uks on juba suletud ja valmis välja sõitma, kui teine veel viimaseid hilinejaid peale korjab. 

Jätan isaga hüvasti ja astun bussi. Ainsad vabad kohad on eespinkides. "Lahedad" õpilased hõivasid kõik tagumise pingi read.

"Kas ma tohin sinu kõrvale istuda?" küsin ühelt prillidega neiult, kes on kooli parimatest matemaatikutest, lahendades kõikvõimalikke teoreeme ja võrrandeid lennult. 

"Ikka," piuksub ta vastu. 

Vähemasti on ta mulle oma staatuselt lähedasem nii, et ma ei pea erilist pinget tundma temaga poole tunnisel sõidul  Zumwalt Parki, kus meie suvelaager aset leiab.

Suvelaager, mis on mõeldud Lõuna Eugenei Keskkooli parimatele õpilastele erinevatelt aladel; õpilastele,  kes on kuidagi ennast näidanud ning kooli edukalt esindanud. 

Koht on tõepoolest väga kaunis. Siinne loodus matab hinge. Ilmselt tõeline loodusefriik suudaks oluliselt paremini seda kõike kirjeldada ja hinnata kui pelgalt ainult visuaalset silmaga nähtavat ilu esile tõsta nagu mina. 

"Liigume kõik administratiivhoone juurde," teatab laagrijuhendaja, viibates käega talle järgnemiseks. 

Arvestades siiski Lõuna Eugenei kooli suurust, on meid võrdlemisi vähe välja valitud. 

Laager on mõeldud umbes saja viiekümnele noorele. Kuid jällegi, arvestades meie vanust, siis see tähendab liiga palju testosterooni ja östrogeeni ühes kohas ehk mõõtmatus koguses möllavaid hormoone. Ja see omakorda tähendab ei midagi muud kui ainult ühte- katastroofi. 

Laagrisse lubati kooli korvpalli meeskonda, lisaks neile tublid kergejõustiklased, pesapalli kui ka jalgpalli meeskonnad. Peale nende on laager mõeldud õppetulemuste poolest silmapaistvatele õpilastele kui ka andekatele kunsti alal, see tähendab, pillimängurid, lauljad, näitlejad, maalijad ja kõike muud, mida lai mõiste kunst endas sisaldada võib.