Naabermaja mängur

25. Suur Gatsby

Mul on piinlik, tunnen end alandatuna ja mu hing valutab.

Ma kuulsin Lukei enda selja taga. Ma kuulsin seda metsistunud möirgavat häält, mida mitte kunagi varem pole tema kõrist vallandumas kuulnud. Ma tundsin kogu selle aja selja tagant tema intensiivset pilku endal, kuid mul oli piinlik pöörata näoga tema poole ja vaadata otse silma kuigi samaaegselt valdas mind ka metsik viha.

Olen suutnud kogu olukorra enda jaoks liigagi keeruliseks mõelda.

Miks mul on niivõrd raske öelda Lukeile otse välja, et kõik see "teater" on tema sita pärast? Miks!

Poleks ta eelmise nädala kolmapäeval korraldanud stseeni koridoris, poleks midagi juhtunud ei reedel ega täna. 

Pshh, poleks sa temaga laagris pidanud tegemist tegema, poleks üldse kunagi mingeid probleeme olnud. 

"Nii et teie seda ei teinud?" küsib härra Wood. 

Raputan pead. 

Kas ta mängib idiooti või on seda? Miks peaksin ma ise enda kohta sellist rumalust korraldama?

"Preili Meyer, kas teil on mingigi oletus, kes võib selle taga seista?" küsib ta. 

Teie tütar, härra direktor! Kisan talle mõtteis häälepaelad valust katki rebenemas. 

"Ei tea," valetan talle vaevu kuuldavalt. 

Mees ohkab raskelt. 

Vaikus sigineb ja suvatsen tõsta silmad punaselt kirsipuidu laualt, mida olen viimased veerand tundi põhjalikult tudeerinud, selle taga istuvale mehele.

Tema ilme on tõsine ning mõtlik. Nina vahel süvenenud kortsud ja kokku langenud kulmud muudavad tema olemuse ähvardavalt hirmutavaks ning lisavad tema väljanägemisele kümme aastat juurde. 

"Peame teavitama politseid kui ka su vanemad," sõnab mees lõpuks. 

"Ei, ei, ei!" karjatan paaniliselt. 

Härra Wood võpatab mu ootamatule hääletooni tõusule, jäädes mind punnissilmi vaatama. 

"Miks?" nõuab ta mõne hetke pärast. 

"Ma palun, härra Wood. See on kindlasti kellegi mu sõprade alatu nali," pladistan närviliselt. 

"Sõprade?" kergitab ta küsivalt pakse tihedaid kulmi. 

"Sa ütlesid, et ei tea, kes seda tegi," nendib ta mu öeldud sõnu. 

"Ei teagi," järjekordselt valetan, "kuid ma oletan, aga ma pole kindel."

"Keda sa oletad? Kes see olla võiks?" nõuab mees hetkekski taganemata. 

Hammustan põske. Hingan sügavalt, mille järel sõnan: "Ta ei käi meie koolis. Läksime ühe sama poisi pärast tülli ning ta lubas mulle kätte maksta. See on siis tema viis, kuidas ta oma viha väljendab."

Justkui tõde kuid mitte päris. 

Mees vaikib. Ta vahib mind puuriva pilguga, kui siis ohkab.

"Laps, peaksime siiski su vanemaid ja politseid teavitama."

"Härra Wood, palun," anun teda, "luban, et seda ei juhtu enam. Ma räägin temaga ning püüan asjad ära klaarida."

Mees jätkuvalt põrnitseb mind alt kulmu. Ta justkui on nõus, kuid miski jätkuvalt närib teda. Ta piidleb ja piidleb enne, kui teatab: "Hästi. Oleme kokku leppinud. Mine nüüd tundi, kuid pea meeles, et ma hoian silma peal ning kui veel kord peaks midagi sarnast korduma, siis ma teavitan politseid, kes hakkab selle looga tegelema."