Hi Stranger

part 17

Nagu Brian ütles, nii oligi. Ron seisis läbimärjana koridoris ja vaatas meie poole.

Noh vennas, kuidas ilm oli kah?küsis Brian naljatades ja sammus trepist alla Ronaldi poole, kes

mõne hetke oli vaadanud minu poole.

Paras koerailm oli.vastas ta ja võttis vastu sõbraliku patsutuse õlale.

Tore et tagas oled. lisasin ma ja sammusin oma tuppa, nähes et toas oli kõik segamini ja

aken katki ning suur oks sealt sisse turritamas.

Brian! Saaksin äkki uue toa?!hõikasin alla korrusele, hakates mõningaid asju maast üles

korjama.

Mõlemad tormasid minu uksele ja vaatasid suurte silmadega tuba.

Kena paigutus.pomises Brian ja itsitas.Meie toa kõrval on veel üks tuba vaba. Võid sinna

vabalt sisse kolida. Ma üritan akna korda saada.

Ron näitas mulle mu uue toa. Millegi pärast tundus see tuba palju toredam ja meeldivam. 

Hey, äkki tahad millalgi oma emale külla minna?küsis Ron seistes uksel.

Muidugi. Äkki homme? Kui sobib?olin ma ta ettepanekuga nõus. Ta lihtsalt noogutas ja hakkas

ümber pöörama, et minema sammuda.

Oota. Ma näen et sul on see süüdlase pilk. Sa ei pea selle pärast enam muretsema. Ma sain

sellest jamast üle. Laususin kergelt naeratades. Just siis meenus mulle midagi. Ron astus ühe

sammu võrra ligemale.

Mis on?küsis ta murelikult.

Valud..need on kusagile kadunud.pomisesin ma kätega selga kompides. Ron vaatas mind suurte

silmadega.

*

Istusin oma uues toas ja kirjutasin oma päevikusse oma seikluste kohta. Ma polnud kunagi seda

teinud aga millegi pärast tundus see õige. Kuulsin et mu toa uks avanes ja sulgus kiiremini kui

tavaliselt.

Kathy, ega sa ei pahanda kui ma mõneks hetkeks siia varjun?küsis Brian pool hirmunult ja toetus seljaga vastu ust.

Läksid vennaga tülli?küsisin ma päevikut kinni lüües ja padja alla peites.

Ei. Ta kari tormas lihtsalt uksest sisse ja arvas et ma kavatsen Roni maha koksata. Ron suutis

õnneks asja selgitada. Küll on hea et mulle mu pea alles jäi.ohkas ta kergendunult ja sammus

edasi, istudes siis mu voodi äärele.

Ma nägin et sa pead päevikut?küsis ta ja kiikas padja poole.

Jah hakkasin, aga ma ei luba seda kellelgi lugeda. Isegi sinul mitte.ütlesin ja heitsin padjale

peale.

Tead..see tundub küll tobe aga ma tegin kungi sama. See peaks olema vist isegi siin samas

toas.ütles ta enda ümber vaadates.

Mis sa sinna siis kirjutasid? tekkis mul huvi.

Kõike. Valasin sinna kõik tunded ümber. Peale seda kui vennaga lahku läksime jäi päevik viimati

siia.ütles ta püsti tõustes, ammudes ühe vana kapi poole. Ta avas selle ja lükkas mõned

raamatud eest ja võttis kätte ühe suure raamatu, puhkudes sellelt tolmu maha. Ta avas selle ja

naeratas.

Kõik on sama. Mitte ükski leht pole kadunud.muigas ta ja lõi raamatu kinni.

Miks ma küll arvan, et sa ei laseks mul seda lugeda?küsisin ma naeratades.

Sa ei lase ju enda oma ka. Pealegi on mul siin igast materjali millest sa ei pruugi arugi

saada.itsitas ta ja hakkas ukse poole sammuma, jäädes just ukse juures seisma.

Sa võiksid Ronaldi karjaga tutvuma minna. Sind nad ei ründaks, vaid õgiksid silmadega.ütles ta

ja avas ukse.

Mida see tähendab?küsisin ma püsti tõustes.

Ah..Sa oled lihtsalt väga ilus.ütles ta ja kadus. Vaatasin põrandale ja punastasin.

*

Seisin trepil, kuuldes elutoast jutusuminat.  

Ron!hõikasin ma teravalt, üritades välja mõelda kas on mõtekas minna elutuppa. Ron sammus peagi minu ette.

Jah Kathy. Näed avaneski võimalus karja sulle tutvustada.ütles ta ja võttis mu käest kinni.

Oota. Kui palju neid lärmajaid seal on?küsisin ettevaatlikult.

12. Kui sa kardad siis sa ei ole kohustatud.ütles ta murelikult.

Kuule..mina ja kardan? Lähme. Ma loodan et nad mind vampiiriks ei pea.pomisesin vaikselt.

Ei pea. Sa lõhnad inimlikult.ütles ta ja sammusime elutoa uksele.

Hei Ron! Kes see on? Sa ei rääkinud nagu tüdruksõbrast.küsis üks blondi peaga kutt.

Olen inimene ja see teine asi on küsitavaks muutunud.vastasin otsekoheselt ja vaatasin Ronile

vabandavalt silma.

Äkki hakaksid minuga käima? küsis juba brünett.

Olen vist juba niigi kaua ühe alfaisase kõrval passinud nii et lükkan pakkumise tagasi.

Vabandage väga aga ma naasen nüüd oma tuppa.ütlesin otse ja hakkasin minema sammuma.

No kuulge kutit! Ma ütlesin et käituge temaga viisakalt!kärkis Ron ja sörkis mulle järgi.

Mine ja koolita neid edasi. Ma olen lihtsalt väsinud ja tahaks veidi omaette olla.ütlesin Ronile ja

hakkasin trepist üles sörkima.

Miks sa nii tujukaks oled muutunud?küsis ta, kuulsin väikest viha ta toonis. Pöörasin end vaikselt

keset treppi seistes ümber.

Kas ma peaksin lõhki rebituna olema õnnelik? Kas sa oleksid? küsisin ma ja sammusin trepist

üles, tundes soolaseid pisaraid põsel. Üks mis mu huulele langev, vajus haava peale ja tekitas

valu. Limpsasin sellest õrnalt keele otsaga üle, tundes ka õrna vere maitset, mis ajas mu nina

kirtsutama. Sammusin otse Briani juurde ja pugesin jällegi tema külje äärde.

Olen ma tõesti tujukas?küsisin vaikselt.

Ma pole seda märganud. Tundub et mu vend on paras molkus ja ajab oma nina liialt püsti.vastas

ta, pühkides õrnalt ära teise pisara mu põselt. 

Sinuga koos olla on nii turvaline.pomisesin ma veel ja tundsin end äkki unisena. Veidi aja pärast

ma olingi magama jäänud.