Hi Stranger

part 13

Terve õhtu peale vestlust Brianiga mul und enam ei tulnudki. Vaatasin lage ja üritasin millestki

mõelda. Peagi helises mu telefoni äratus ja teadsin et ma ei taha kooli minna. Tundsin end äkki

imelikult. Pea hakkas valutama. 

Kathyke! Kas kooli ikka lähed? tuli mamps tuppa ja istus voodi äärele. Ta naeratus kadus, ta pani

oma käe mu laubale.

Ma ei tunne end hästi. Pea valutab. Ütlesin vaikselt ja mamps raputas vaikselt pead.

See on ilmselge. Sa oled nii kahvatu. Ma peaksin arstile helistama. ütles ta ja paistis nii murelik.

Ei ole vaja. Ma sõin võib-olla eile midagi mis nii võis mõjuda. vaatasin talle paluvalt silma.

No..kuidas arvad. Jää uuesti magama. Ma helistan su õpetajale ja ütlen et sa oled haigeks

jäänud. lausus mamps toast väljudes. Kuulsin ta samme trepil ja peagi oli vaikus. Sulgesin silmad ja

jäingi magama.

*Ron

Huh..jõudsin õigeks ajaks kooli! ohkasin ma, kuna hilinemine hingas mulle kuklasse. Jooksin

garderoobist läbi ja jooksin inimese kombel klassi. Brian oli kohal aga Kathy mitte.

Kus Kathy on? tormasin sõnaliselt vennale kallale.

Kuulge! Miks saan mina alati peapesu?! Ma ei tea midagi, ma ei teinud midagi ja palun jätke

mind oma draamast välja! vingus ta ja oli solvunud ilmega.

Sorry.vabandasin ja istusin maha, võttes kätte siis oma telefoni, vaadates kas keegi on mulle

sõnumi saatnud. Täielik tühjus. Nägin et klassijuhataja piilus ukse vahelt sisse.

Kathy on haigeks jäänud. lausus ta ja kadus jällegi ja sisse astus siis juba aineõpetaja.

Mida ma nüüd teen?! Kas lähen tundidest ära Kathy juurde või pean koolis vastu ja siis

lähen?!küsisin endalt paanikas ja peale pikka arutlust jäin ma ikkagi teise variandi juurde. Kogu

koolipäev paistis mulle kui maapealne põrgu, kust ma tahaksin ära saada. Lõpuks see ka

õnnestus. 

Võib kaasa tulla? küsis Brian minu kõrvale ilmudes. Noogutasin ja lipsasime koos gartsa ja sealt

õue. Õnneks ei pidanud me enam teesklema puhtaverelisi inimesi, vaid saime liikuda nii nagu

saime. Brianil oli see lihtne, aga minul tuli otsustada, kas riskida riietega või joosta nii kuidas

jaksan jala. Jällegi otsustasin teise variandi kasuks. Brian siiski oli nii viisakas et jooksis minu

kõrval, mitte ei kadunud kusagile ära.

Uhh, kui aeglased te hundid inimestena olete! vingus Brian.

Ära õienda! Jookseme siiski inimestest kiiremini! urisesin vastuseks ja olime siiski ka kohal.

Seisime ukse taga ja koputasime samal ajal.

Jaa sisse! kostus seest. Avasin ukse astudes esimesena sisse.