Hi Stranger

part 21 New and interesting.

Nädal aega hiljem oli lugu põhiliselt sama. Brian külastas mind rohkem kui Ronald. Iseenda kohta

polnud mul ikka veel õrna aimugi. Peaaegu iga päev käisin ma metsas jooksmas tekitades juba

radu, mis aitasid veelgi paremini orjenteeruda. 

Mamps!hõikasin ma vaikselt esikusse jõudes, hakates oma ketse jalast tõmbama. Vastust ei

kostunud mis pani mind isegi veidi muretsema. Lükkasin ketsid jalaga lohakalt seina äärde ja

sammusin edasi elutoa poole. Jäin uksel ehmunult seisma, märgates mampsi ja tema vastas

istumas üht meest.

Kathy. See võib olla üllatav aga saa tuttavaks. Sinu isa.tutvustas mamps nutuse häälega, olles

samas täiesti rõõmus. Mehe näole ilmus lai naeratus, ta tõusis isegi püsti. Mina aga lihtsalt

seisin ja

jõllitasin, olles justkui mingisse mulli takerdunud.

Kathy? On kõik korras?küsis mees ja sammus veidike lähemale.

See..et..ma ei oska midagi öelda.pomisesin ma ja märkasin mehe hääles tuttavat kõla.

Tundsin äkki

jubedat jõuetust ja pind jalge alt kadus.

*

Kathy. kuulsin sosinat. Kellegi soe käsi minu põske õrnalt paitamas. Isegi see puudutus tundus

kaugest ajast tuttav ning lõhn mis alles siis mu ninna jõudis oli väga tuttav.

Mmhh.mõmisesin vaikselt ja avasin silmad, leides end oma toast.

Poleks uskunud et see uudis su nii jalust rabab.ütles seesama mees mu ees seistes.

Ju siis oled tõesti see keda sa pead end olevat. Hääl ja lõhn tunduvad olevat samad mis aastaid

tagasi.haigutasin ma ja ajasin end istukile.

Sa mäletad? Hea mälu oled sa emalt pärinud.ütles ta kerge naeratusega. Poleks iial uskunud et

ühte inimesse võib mõne hetkega kiinduda.

Noh..paps..miks sa ära kadusid?küsisin ma, nähes laiemat naeratust.

Tütreke seda on raske selgitada, aga ma teen seda, kuna sa väärid tõde.vastas ta. Nagu ma

tean, ütles su ema sulle äsja et ma olen libahunt. Sain teada ka et sinuga on midagi

eriskummalist lahti. Ära ei pääsenud ma sellepärast et Ameerikas on jubedalt rasked karja

seadused. Nüüd kus mu vanus mu lõpuks

päästis sain ma vaevu isegi ära ja tulin siia ära et sind kaitsta.jutustas ta ja jätkas veel Ma ei

läinud nii kaugele karja oma lõbu pärast vaid mind sunniti sinna ühe ohtliku liigi hävitamiseks

appi. Tegu oli Sirruštega.lõpetas ta jutu.

Mis imeloomad need olid?küsisin ma.

Sellelt alalt on sul õigus. Teine nimi oli neil Babüloonia lohed, kuigi lohedest on asi väga kaugel.

Sirruštel on pikk kael ja pikk saba. Esikäpad on nagu lõvidel ja tagakäppadel on kotka

küünised.Peas olid sarved, keel oli nagu maol ja turja varjas lakk. Üpris kummalised olid ja

ka ohtlikud. Mõned said surma ja paljud vigastada.selgitas ta.

Whoa. Ma ei teadnudki et mu paps nii seikleja hing on.ütlesin vaid ja uksest sammus sisse Brian.

Kuulsin papsi urisemist, samal ajal kui Brian küsivalt ja ehmunult minu poole vaatas.

Paps! Ära teda maha noti! Ta on mind see aeg kaitsenud ja aidanud.ütlesin ma kiiresti ja sain

papsilt üllatunud pilgu.

Vampiir ja sind aidanud? Ma ei teadnud et minu Tirts julgeb sellistega rääkida.ütles ta siiski

mürgise pilguga Brianit silmates.

Miks kõik hundid mind maha tahavad koksata. ohkas Brian ja pööras end ümber, sammudes

uksest välja.

Brian! Oota!hõikasin ma ja hüppasin püsti. 

Kuhu nüüd tormad?küsis paps.

Välja mõneks ajaks. Võib-olla mõneks päevaks. Kõigepealt püüan Briani kinni ja siis lähen

jooksed ehk siis harjun uue elustiiliga.vastasin ruttu, võttes kapist tagi ja hüppasin aknast välja

püüdes Briani aia juures kinni.

Hey. Vabanda semu. Ma sain alles täna oma papsiga kokku.ütlesin ma.

Kuidas sa tead et ta ongi su isa?päris ta. Hakkasime lihtsalt kuhugi kõndima.

Kuidagi ma mäletan kõike. Ta hääl on nii tuttav ja nii edasi. Ma lihtsalt tunnen nii.vastasin

pikemalt. Terve tee kummalisel kombel metsani olime me mõlemad kuss.

Hei, ma polegi veel näinud kui kiiresti sa liduda suudad. Mängiks matsu äkki?küsis ta mind

küünarnukiga müksates.

Sina oled.toksasin ma teda sõrmeotsaga ja lipsasin juba metsa sisse. 

Hei..nii pole aus!hädaldas ta kohe ja kuulsin ta samme endale järgnemas. 

Kes ütles et me peame ausate võtetega mängima?vastasin talle ja pöörasin järsku ühe puu

kõrvalt vasemale ja ronisin puu otsa, avastades jällegi ühe oskuse.

Hehee..vat kus kavalpea. Mängib oravat või mis?seisis ta puu all ja itsitas. Näitasin talle keelt ja

turnisin järgmisele.

Hihi..kluti kluti...oravake. Tule alla.ütles ta ja hakkas puud veidike kõigutama, samal ajal kui ma

naerust puu küljes üritasin hoida. Võttes end siiski kokku, turnisin ma edasi, kuniks otsustasin alla

hüpata ja edasi joosta. See plaan läks mul korda. Siis plaan jällegi ebaõnnestus kuna Brian oli mu

silmapiirilt kadunud.

Brian!?hõikasin ma, seistes ühe koha peal. Terve mets oli vaikne, kui välja arvata tuule vaikne

sahin. Tundsin vaikset iili oma kaelal.

Who am i? Say it. Out loud.sosistas ta.

Mermaid.sosistasin vastuseks.

Yeah really funnypomises ta ja hakkas naerma. Siis toksas ta mind sõrmega ja kadus.

Vot see pole aus!karjusin ma ja ronisin puu otsa et teda võib olla kusagil silmata. Nägin et ta

lehvitas mulle. Hüppasin alla maapinnale ja hakkasin jooksma.