Hi Stranger

part 23

Vaatasin Brianile silma tõmmates siis oma keti kaelast ja vaadates seda veidi.

Ma tulen sellele järele. Ma luban.ütlesin ma Briani kätte ketti asetades.

Ma tean et sa lubadust ei murra.sosistas ta. Kusagilt kostus puu ragin ja nägime kuidas üks puu

kaugel eemal ümber vajus.

*Ron

Olin kohutavalt segaduses. Kõik tunded käisid kiirete sähvatustena läbi pea. 

Ta pettis mind! Kathy suudles mu venda! niutsusin mõtetes joostes hundina edasi teadmata

suunas.

Kuulsin maapinna mütsumist oma käppade all. Tundsin kuidas pinnas muutus pehmest

tugevamaks. Peale pikka jooksmist jäi kõikidest tunnetest pinnale üks. Viha. Viha oma venna

vastu.

Viha kogu maailma vastu. Jäin järsku seisma, nähes enda ees mingit järve. Kuulsin kivipudi

kukkumist mu käppade eest kusagile alla. Hingeldasin veidi ja mõtlesin mida teha. Pöörasin end

ümber ja jooksin tagasi aga oma karja juurde. Siis mõtlesin ma ringi ja tatsasin mõned kilomeetrid

kodu poole. peagi lesisin ma pehme sampla peal, pannes koonu käppadele ja sulgesin silmad.

Miski kostus mulle kõrva. See tundus nagu ulg. Pikk ja ebakindel aga huvitav. Tõusin püsti

sammudes hääle poole. Nägin puude vahelt ühel kõrgemal künkal tuttavat kogu. Nüüd hakkas ka

ulgumise sõnum mulle kohale jõudma.

Andesta mulle kui ma sind haavasin. 

Olin veidi ehmunud. Kathy oli see kes seal seisis aga kas ta oskas ulguda? Kuidas see võimalik

olla sai? Ta polnud libahundi tundemärke aga ometi ulgus nagu keskealine hunt. Tõstsin koonu

üles vastates talle.

Edu sulle teel. Tule elusana tagasi! ulgusin pikalt ja vaikisin. Peale seda oli vaikus ja vaiksed

jooksusammud kaugenesid. Langetasin koonu nukralt maha, pöörates end ringi. Siiski jäi

hingemattev valu alles. Elu tundus tühjenevat nagu lekkega vee paak. Sammusin jällegi edasi,

jõudes lõpuks linna serva, jäädes sinna seisma. 

Nõme elu mõtlesin ma ja jooksin metsa tagasi.

*Brian

Järgmisel päeval, peale Kathy lahkumist, tundsin et midagi on valesti. Mulle valmistas ka muret

Ron. Uskumatu kuis see ka ei tundunud, aga ta nägi mind Kathyga õhtul koos. Teadsin väga hästi,

mida Ron sellest arvas. Oli kaks võimalust. Ta kas tuleb ja lööb mu maha või siis nukrutseb

kusagil. Jäin viimase mõtte juurde ja lippasin kodust välja alustades maratoni Roni poole. Jõudes

tema korterisse oli see tühi ja ta polnud seal tükk aega viibinud, kuna libahundilik lõhn oli enam

vähem lahtunud. Teiseks sihtpunktiks tuli võtta mets. Kus mujal ühele hundile olla meeldib?

Järgnesin Roni lõhna jäljele, mis pani mind metsa risti ja põiki läbima. 

Mida ta nii palju kooserdas???oli üks küsimus peas. Jõudsin peagi tuttavasse kohta. Koht kus me

vennaga väikeste põnnidena käisime. Kutsusime seda Kurjaks Kohaks ja seda see ka oli. Tegu oli

järve äärse kohaga, mis oli jube järsk ja vees kohe järsaku all olid teravad kivid. Kõrgust oli sel

kohal piisavalt et ka kõige jubedam olend seal hukkuda võiks. Tundsin, et Ron oli läheduses.

Kusagil ees pool minu vaateväljast eemal. Ronisin veidike üles ja nägingi teda. Kuulsin ta muiet.

Ta pööras end küljega minu poole.

Südametunnistus hakkas piinama?küsis ta hullunud pilguga. Ta silmad olid verd täis valgunud,

ning ta sõrmed olid surutud tugevalt rusikasse. 

Palun tule sealt kohe alla.palusin ma, tundes esimest korda venna pärast tõsiselt muret.

Ära tule mind käsutama. Nüüd on sul ju hea võimalus minust vabaneda. Mäletad kui aasta

tagasi tulid, sooviks mind kõrvaldada? Nüüd ei peagi sa seda ise tegema.ütles ta ja pööras end

tagasi järve poole. 

Nagu ma ise ei teaks. Meie vahel võis olla viha ja raev, aga mina olen sellest üle saanud. Ma

tean et sina pole selles kuradima mõrvas süüdi! Kas sa ei hooli Kathyst. Mis tunne tal peaks

olema kui ta naaseb ja saab teada et sa oled enesetapu teinud?!hakkasin ma juba karjuma.

Miks peaks ta minust hoolima? Sa suudsid ta minult ära napsata, nii et ole õnnelik.urises ta

vastu ja astus äärele sammu võrra lähemale.

See oli tema valik, mina tunnistasin lihtsalt üles oma tunded. Teie suhtel polks nagunii mõtet

olnud. Te ei kohtunudki viimasel ajal, isegi hüvasti jätma sa ei tulnud!nähvasin vastu ja astusin

samuti sammu võrra ettepoole. Tundus et Ron oli kohkunud. Ta pööras end ringi, vaadates mulle

pahaselt otsa.

Sa oled tõbras ja tõpraks jääd, kuniks keegi su rajalt koristab.sisises ta läbi hammaste. Siis

tuksatas ta suunurk hetkeks üles. 

Tule ära ja kohe või ma hammustan.ähvardasin ma õrna naeratusega. Ma teadsin et mul oli õigus

ja tundus et Ron hakkas vaikselt sellega leppima. Ta hakkas astuma, kui järsku libastus kuidagi ning kadus vaateväljast. 

RON!röögatasin ma. Jooksin servani ning vaatasin alla.

Oh..God..pomisesin nõrgalt