Hi Stranger

part 39

Peale nädalat närvide puhkamist oli hakanud ka lumi vaikselt sulama. Ilmad muutusid palju

soojemateks. Elu tundus samuti natuke värvilisem. Terve see aeg olin ma inimesena ringi käinud

ainult ühe korra. Koju minemise aeg olin ma samuti hunt, aga omasse metsa tagasi jõudes

muundusin inimeseks. Väheke harjumatu oli jalutada jalgadel ja mitte läbi lume sumbata. Sammusin

otse koju, kus paps mu avasüli vastu võttis. Ta teadis muidugi juba mu käitumisest. Tunnistasin, et

läksin liialt endast välja aga üllatus oli kui paps mulle midagi teatas.

..Ron oli täiesti ehmunud, kui sa tema peal midagi alfa käsu laadse kasutasid. Ütles ta vaikselt,

justkui kartes, et ma võin jälle ,,plahvatada,,.

Oott...jäin korraks mõtetesse Midagi juhtus küll, aga ma ei mäleta millegi pärast seda selgelt.

tekkis vaikus, mille ajal paps mu kööki tiris. Istusin vaikselt maha....õigemini siis toolile. 

Kui see on tõsi siis sa võid olla selle sajandi võimukaim libahunt. Oled juba ju alfaks ühele

maailma parimale karjale. Sa oled pool üht ja pool teist. Sa valitsed isegi elemente, mida keegi

talitseda pole suutnud. ütles ta veidi kohmakalt mind raputades. Hingasin sügavalt sisse ja välja

ning mõtlesin teha peas nimekirja. Olin viimasel ajal jätnud üpris palju asju lahtiseks.

Jube mõeldagi.pomisesin vaikselt ja tõusin püsti. Kallistasin papsi tugevalt ja siirdusin korraks

oma tuppa, võttes kätte oma päeviku. Lappasin nähtavale ühe tühja lehe ja alustasin kirjutamist.

Päevik, pole nagu ammu siia kirjutanud või mis? Ma vaatan, et mu käekiri on igal juhul ilusamaks muutunud, kas pole tore? Kummaline, aga ma olen juba parajalt pikka aega olnud mitte inimene. Olen saanud palju haiget - nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kogu see taak teeb siiani haiget. Paps pani mu just rööbastele tagasi ja nüüd loodangi et jäängi nendele rööbastele. Tuleb tunnistada, et kõigil minu ümber on õigus, ma jooksen alati muredest eemale. Üritangi nüüd oma mõttemaailma muuta, paremuse poole muidugi.

1.hakka nimekirja täitma

2. Räägi Brianiga asjad selgeks

närisin vahepeal pastaka otsa, mis täielikult deformeerus.

3.Räägi ka Ronaldiga. 

4. Ära mängi ülbet mõrda.

5.tee midagi kasulikku, vahelduseks ringi jooksmisele!

6...lõpetasin nimekirja kirjutamise, jättes selle isegi poolikuks. Lugesin olemasolevad punktid läbi

ja turtsatasin. 

Mis asja ma nüüd siin kribasin? Oh jah..mis kirjas tuleb ka teha.pomisesin endale nina alla,

vaikselt naeratades. Viisin päeviku oma tuppa peitu ja hakkasin pihta teisest punktist. 

Emme! Issi! Ma tulen õhtul tagasi!hõikasin üle maja. Lipsasin õue ja hakkasin Briani kodu poole

tormama, vahepeal metsas muundudes. Jõudes maja juurde hingeldasin veidi. Nähin oma

hingeõhku jahedas välisõhus auruna. Muundusin inimeseks ja sammusin ukse taha. Seisin seal

veidi, kuniks viisakalt koputasin. Uks avanes väikese kriuksumisega ja minu ees seisis üpris

väsinud ilmega valgenahaline mees. Mind nähes, lõid ta silmad särama.

Brian...enne kui midagi ütlen, tahaksin ma vabandada, et olin nii ülbe.vastasin tagasihoidlikult ja

lõin pilgu maha.

Arusaadav. Elu pole sind just portselan nukuna kohelnud.vastas ta mind uksest sisse tõmmates,

sulgedes vaikselt ukse.

Ma peaksin olema ikks äärmiselt rahul oma eluga. Mind ümbritsevad inimesed kes minust

hoolivad.ütlesin veelgi vaiksemalt, surudes end Briani käte vahele. Ta pani oma käed vaikselt

mulle ümber.

Mhmhh..oli ta minuga isegi nõus. Tuikusin tast veidi eemale, andes oma parima, et talle silma

vaadata.

Kindlasti tahad teada, mis meie suhtest saab?nägin küsimuse ta pilgust ära. 

Jah.tuli ka lühike vastus. Jäin hetkeks mõtlema, vaadates tükk aega põrandale.

Ei oska öeldagi. Eks vaatame mis tulevik toob.laususin vaikselt ja nägin kuidas Brian veelgi

rusutum välja nägi. Ta ainult noogutas nukralt. 

Ma hakkan koju tagasi minema. Lubasin vanematele õhtuks kodus olla.ütlesin hüvastijätuks ja

astusin uksest välja. Õues oli jube tugev tuul, mis andis aimu, et torm on tulekul. Jooksin paar

sammu ja muundusin, hakates koju jooksma.

Ma ei tahtnud teda haavata, aga ma pidin...Ma olen palju kannatanud, nagu temagi, sellekspeaksimegi ehk veidi eraldi edasi elama? mõtlesin nukralt ja hakkasin mõtlema järgi igast

hetkest, mil koos viibisime. Kui keegi oleks mulle veel aasta tagasi öelnud, et Brian muutub

selliseks nagu ta on, oleksin ma tõenäoliselt tolle inimese näo täis sõimanud. Kohutav kuidas aeg

olendeid muudab. Mitte keegi ei pääse selle kurja käe eest. 

*

Niipea kui koju jõudsin, oligi väljas täielik torm lahti. Meie tänava majad olid kõik pimeduses, nagu

ka mõned kvartalid eemal. Arvatavasti oli elektriliinile kukkunud puu. Astusin uksest sisse, olles

sadanud vihmast läbimärg, kuulsin vaikset jutuajamist elutoast. Sammusin sinna, jättes põrandale

märjad jalajäljed.

Kuidas ilm väljas on?küsis paps kamina ees istudes.

Pööra end ümber ja näed. Õues on ikka väga koerailm.vastasin ma ja paps vaatas minu poole,

silmad imestusest suured.

Kathykene, mine vaheta riided ära, jääd haigeks muidu.ütles mamps murelikult. Saadsin talle

viltuse pilgu.

Ma ei saa haigeks jääda.pomisesin vaikselt, sammudes oma tuppa, sorides kapist välja

lühikesed teksad ja ühe pluusi ning pika kampsuni. Vahetasin riided, viies märjad ja tilkuvad riided

vannituppa dušši kabiini servale rippuma. Kammisin oma juuksed läbi ja sammusin alla korrusele

tagasi. Käisin raamaturiiuli ees, otsides midagi huvitavat. Midagi huvitavat ma sealt siiski ei

leidnud. Istusin samuti kamina ette. hakates papsiga ajaviiteks jutustama.

Kathy, kas sa juhilubade tegemisele oled mõelnud?küsis ta ühel hetkel.

Eih, kuigi peaks sellele ehk isegi mõtlema.kiitsin ta mõtte heaks. Sellest sai ka meie edasine

teema, millest pikalt rääkisime.