Hi Stranger

part 46

Järgmisel päeval kuulsin kell 7 hommikul koputust uksele. Sammusin üpris unisena alla korrusele,

imestades kuhu Brian jälle kadunud oli. Avasin haigutades ukse ja vaatasin silma ühele minu jaoks

täiesti võõrale naisele. Ta nahk oli sama hele nagu minul. Ta juuksed olid poolde selga pikad ja

helepruunid ning silmad merevaigu kollased. Taipasin kellega oli tegu ja uni kadus

silmapilkselt.

Kathy, kui ma ei eksi? Ma olen Kity Kenzie. Ma usun et Ewen teatas juba mu tulekust.selgitas ta

kergelt naeratades. Tabasin koheselt ära inglise aksendi ta kõnes, mis meenutas seda aega, mil ma

ise oma kodumaale naasesin. 

Jah, meeldiv tutvuda. Tulete ehk sisse?lükkasin ukse rohkem lahti, sammudes veidi ukse eest

kõrvale. Ta sammus minust mööda, vaadates kiitva pilguga ringi. Kõigest minut hiljem sammus

uksest sisse Ewen koos Brianiga.

Kity! Jõudsid ikka kohale.sammus Ewen koheselt naise poole, kallistades teda tugevalt.

Nii, jah jõudsin kohale. Kas sa tegid nii nagu ma palusin?küsis Kity Eweni käest üle, vaadates

teda üpris närvilise pilguga.Ewen noogutas.

Kathy, me korraldasime nii, et sa ei peaks arsti vastuvõtul kodust väljuma. ütles Brian vaikselt

mulle, kallistades mind seljatagant.

*

Nagu Brian oligi öelnud, oli meie maja teise otsa jäänud üks enam vähem suur tuba. Üleöö oli

sellest saanud midagi miniatuurse haigla moodi. Kohale oli toodud mulle tundmatut tehnikat, aga

tundus, et Kity sai sellega hakkama nii nagu see oleks maailma loogiliseim asi. Peale seda, kui

ma Kity pilgu alt vabanesin, suundusin ma elutuppa, et Brianiga veidi jälle koos viibida. Pool tundi

hiljem tuli Kity paberitega samuti elutuppa.

Niisiis, Ronil oli õigus. teavitas ta laia naeratusega, vajudes minu kõrvale istuma, ulatades paberid

meile. 

Nende kolmega on kõik kõige paremas korras, aga sina Kathy teed mulle ikka muret. Sa pole

saanud jahil käia, on mul õigus?küsis ta, võttes õrnalt mu vabast käest kinni. Noogutasin.

Viimatisest jahil käigust oli möödas üpris pikk aeg. Siiski olid mu meeled veel piisavalt korras, et

mitte kedagi omadest rünnata. Ta patsutas õrnalt mu kätt, ohates raskelt.

Brian, saad sa ehk ka aidata? Oleks tagumine aeg end liigutama hakata ja mõistust tööle

panna. Köögist võta üks tühi veepudel ja mu tööruumi laua sahtlis on üks karp. Peaksid edasi

siis ise teadma mida teha.jagas Kity karme korraldusi. Brian tõusis hetkegi viitmata püsti ja kadus.

Lugesin paberitel olnud info läbi. Brian naases peagi ja ulatas mulle üle diivani seljatoe ühe valget

värvi smooti topsi.

Näed, nupp ikka nokib. Ma poleks ise hetkega sellisele mõttele tulnudki.tunnustas Kity. Tops oli

hetkega tühi ja mu enesetunne oli sama kiiresti ka parem. 

Mis tähtaja sa määraksid? Ma mõtlen millal..hakkasin ma küsima, kui Kity juba vastas.

Veel kuu või kaks. Sellist juhust pole ma veel näinud, seega ei oska ka midagi täpselt öelda.

Noogutasin vaikselt ja sulgesin silmad, vajudes diivanile poolenisti pikali. 

Kas kusagilt on valus..?tundis Brian muret, meenutades end seltskonda kuuluvana

Ei, aga need kolm on muutunud üpris raskeks.vastasin ohkega, kuna väsimus hakkas jälle peale

tulema.

Kathy, äkki aitan su üles. Ürita end välja puhata.tõusis Kity püsti ja ootas minu osa liikumisest.

Hakkasin end aeglaselt püsti ajama, haarates Kity käest kinni. Ta tõmbas mu vaikselt püsti ja

toetas mind.

Kaks kuud...ma ei tea kaua ma praegugi vastu pean.pomisesin nõrgalt ja hakkasin sammuma.

*

Veel kuu aega hiljem, olin praktiliselt samas seisus. Kõht ees oli rändrahn ja veelgi raskem, mille

tõttu ma suurema osa ajast veetsin istudes, lugedes mõnda raamatut. ee oli aeg, mil ma end

ületasin. Nimelt polnud ma kunagi nii palju raamatuid lugenud, kui kahe päeva peale kokku.