Hi Stranger

part 18

Niipea kui ma ärkasin, oli kätte jõudnud juba õhtu. Väljas oli ikka veel veidike valge. Kuulsin kaugelt

veel all korrusel toimuvat nö pidu. Tundsin terve aeg pilku endal. Pöörasin end natuke vasemale ja

nägingi jälgija kahte merevaigu kollast silma.

Tere õhtust.sosistas Brian ja lükkas mu juuksesalgu näolt kõrvale.

Minu jaoks tundub juba hommik.pomisesin ma ja haigutasin. Sulgesin uuesti silmad ja avasin siis.

Tahaks õue minna. Tuled äkki turvaks kaasa?küsisin ma ja haigutasin jälle.

Jah. Kui sa peaksid uuesti magama jääma siis ma püüan su kinni.naljatas ta ja vaatas kõhklevalt

ukse poole.

Läheks aknast? Oleks veidi originaalne?itsitasin ma ja tõusin püsti. 

Pane see veel igaks juhuks selga.oli ta järsku kapi juures ja ulatas mulle ühe kampsiku. Tõmbasin

selle selga ja see oli mulle jällegi nagu kleit. 

*

Miks mulle tundub et õhtul on mets õudsam?väristasin ma õlgu ja vaatasin enda ümber.

Ongi. Õhtul liigub metsas igasuguseid asju ringi.ütles ta ja vaatas korraks taeva poole.

Meie...Ronaldi sõbrad peaks varsti välja tulema. ütles ta ja ma isegi märkasin taevas suurt ilusat

täiskuud. Brian võttis mu sülle ja peagi olime me ühel kõrgemal künkal. Vaatasin kaugele ja nägin

meie oma majakest. Võtsin taskust oma telefoni ja tegin ühe pildi täiskuust. 

Hmm..kas nö tänapäeva vampud kaovad ka piltidelt?küsisin ma ja vaatasin kaugusesse, jälgides

ikka meie maja.

Noh..tee proovi.ütles ta ja naeratas. Tegin pildi ära ja ulatasin telefoni Brianile.

Nimetame siis selle müüdi nüüd mõttetuks.ütles ta telefoni tagastades. Brian oli kenasti pildil

olemas. 

Aga küüslauk ja püha vesi?küsisin ma jälle.

Ka ei mõju. Püha vee kohta nägid ju talvel isegi.vastas ta ja suunas sõrmega meie maja poole.

Majast väljus väike rahvahulk ja peagi seisis meie maja ees kari hunte. Nägin ära ühe musta, kes

õhtuse hämarusega kokku sobis. Nad kõik jooksid maja eest kusagile ära.

Nad teevad nii igal täiskuul, see on lihtsalt kombesse sisse kulunud. Nad kasutavad muidu

ulgumist märgu andmiseks, muidu huntidena suhtlevad mõtete lugemise abil ja ühel neist on

see ka inimesena.seletas Brian.

Kellel?tahtsin ma teada.

Küll sa üks kord teada saad. vastas ta lühidalt ja oli kuulda kaugelt valju ulgumist. Oli üks hääl,

millele lisandusid hiljem teised ja kokku kõlas see väga maagiliselt.

*

Naasesime peagi kell 5 hommikul majja. Olin veidike väsinud ja istusin oma voodile. Kirjutasin

veidike oma päevikusse.

Tuleb mainida, et see oli rekord mu unetuse skaalal. Tavaliselt olen ma juba kella 3-eks

unedemaal aga täna seda ei juhtunud. Kell on 5:12 ja ma olen täiesti ärkvel. Ebahuvitav...ma tean.

Millegi pärast on mulle Brian rohkem meeldima hakanud. Ta oleks nagu oma egost üle saanud ja

sõbralikumaks muutunud. Mis seda küll muutis ja nii üleöö? Ron on muutunud kuidagi

eemalhoiduvaks. Miks ma küll arvan et just selle pärast mida ta tegi. See polnud ju tema süü! Ta

läks lihtsalt woopsti endast välja ja ega ta ei mäletagi et ta seda tegi. Endast väljas hundid tunduvad

väga Freakyd. Päeva...khm..õhtu parim osa oli huntide ulgumise kuulamine. See oli nii ilus. Ma

oleksingi võinud jäda sinna künkale istuma ja kuulama, kui aga see kontsert lõppenud poleks.

Brian oli mulle heaks seltskonnaks. Roni kari käitub nagu kamp teismelisi. Wõeh..õudus. Trust

me...ma sain kogemuse. Üks tahtis ma ei teagi vb nalja pärast minuga käima hakata? Olin selleks

naljaks küllalt tüdinenud ja hea võimalus oli põgeneda Briani juurde, kus ma ka magama jäin. Küll

on hea et mu selg enam ei valuta. Mmhh..mõnna...

panin alla veel kuupäeva ja panin raamatu kinni. Kuulsin koputust uksele ja sisse astus Ronald.

Kuule..tõesti palun vabandust et mu kari käitub nagu kamp lapsi.ütles ta ja peitsin oma päeviku

padja alla tagasi.

Ma sain sellest juba aru. Ma pole samuti süüst puhas. Ma vabandan oma turtsakuse

pärast.lisasin juurde ja vajusin padja najale pikali. Kostus vali klaasi klirin, mille peale Ron

kangestus.

Jookse, ennem kui nad terve maja maha lammutavad.soovitasin ma ja ohkasin. Ron oli mu toast

peagi kadunud ja all korrusel valitses vaikus.

*

Kell 5 tuli Ron mu tuppa ja tuletas mulle meelde mu koju mineku. Ohutuse tagamiseks läks Brian

varakult ees juba ära, jäädes minu pärast muretsema. Kuna hundi seljas olemiseks oli juba

kogemus olemas, polnudki see kord hirmu. Nii mõnigi Roni kaaslane üritas mind moosida, et ma

neid usaldaksin samamoodi nagu Ronaldit aga keeldusin külmalt ja ukerdasin hiljem ikkagi

Ronaldile selga. Mitte ükski hunt ei astunud ühtki sammu enne Ronaldit. Ronald oli küll lubanud

karja juhi koha ära anda aga mulle tundus vastupidine. Hakkasingi mõtlema, et ega igal ühel

polegi õnne hundi seljas istuda ja veel eriti alfa seljas.

*

Koju jõudes rääkisin ma veidike oma mampsiga. Ta uuris mis mu näoga juhtunud oli ja vastasin

et need on joonistatud. Peale veel veidikest jutuajamist pääsesin ma oma tuppa. Brian ootas mind

juba seal, teeseldes magamist. Turnisin jalgupidi voodi peale ja istusin talle kõhule.

Tere tulemast koju. ütles ta ja naeratas, hoides silmi ikka veel kinni.

Oli hea uni?küsisin itsitades ja vajusin kõhuli ta peale lösakile.

Nüüd peaks parem olema. Ikkagi Soe tekk peal nüüd. ütles ta ja hakkas mu juuksesalguga

mängima, keerutades seda sõrmede vahel.

Mida sa homme mampsile ütled nende armide kohta. Homme su vabandus enam ei

sobi.meenutas ta.

Eks paistab. Ega sa kusagile ära minema ei pea? küsisin ma ja vaatasin talle silma.

Eih. Mul on aega liiga palju nagunii. Saangi magavat inglit jälgida.vastas ta.